Eesti ei sobi Euroopa katlakütjaks

Kui lõpetaksime Lääne-Euroopa katelde kütmise Eesti metsavarudest, siis pelletitoodangu maht küll väheneks, aga samas tekiks uusi võimalusi teistele ettevõtjatele ja innovatsioonile, kirjutab kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks (EMA) üldprogrammi koordinaator Linda-Mari Väli.

Linda-Mari Väli.  Foto: lea_tammik

Eesti raiemaht on tõusutrendis ja jõudsalt kasvab ka lageraie osakaal säästvamate raieliikide ees. Puidutoodangu väärindamisaste on aga endiselt madal. Keskendutakse eelkõige kvantiteedi ehk toodangu massi kasvatamisele ja puidu perspektiivitule poolväärindamisele.

Innovatsioonipuudust Eesti puidusektoris rõhutasid "Metsanduse arengukava 2030" viimasel avalikul üritusel möödunud aasta lõpus ka Tartu Ülikooli teadus- ja innovatsioonipoliitika professor Kadri Ukrainski ning Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika õppetooli lektor Raul Omel. Eesti metsaressursi vähene väärindamine või isegi väärtustamine on olnud pideva avalikkuse tähelepanu all juba mõnda aega. Sellegipoolest pakutakse probleemi lahenduseks enamasti vaid poolikuid, metsa kui ressurssi ning selle kasutusvõimalusi osaliselt või piiratult hindavaid lahendusi.

Juba Est-For Investi ressursimahuka investeeringuplaani eesmärk oli toota madalakvaliteedilist, väärindamisastmelt vähese lisandväärtusega tselluloosimassi. Kui aga tselluloosilugu oli eelkõige iganenud ärimudeli luhtunud kavandamiskatse, siis hoopis tõsisem on küsimus, kas meie metsapoliitikas on varemgi langetatud sarnaste investeeringuplaanide suhtes soodsaid, ehkki järelemõtlematuid otsuseid.

Subsiidiumite toel õitsev graanuliäri

Tselluloositehase plaaniga sarnase ressursimahuka pseudoväärindamise otsene teostaja on pelletitootja Graanul Invest. Pelletihiiu Eestis asuvad tehased tarbivad juba praegu üle 3 miljoni tihumeetri puitu aastas, et toota Euroopa Liidu toetuste abiga üha kaheldavama väärtusega puidugraanuleid. Tegemist on Euroopa suurima pelletiimpeeriumiga, mis on rajanud tehaseid ka Lätti ja Leetu.

Äri edeneb Euroopa Liidu subsiidiumite toel jõudsalt ning toodangu Lääne-Euroopasse laevatamiseks osteti möödunud aastal suisa eraldi alus. Maksumaksja rahast rikastuvat bioenergiaskeemi kritiseeritakse samal ajal üle kogu maailma nii teadusringkondade kui ka konkureerivate tööstuste ridades. On ainult aja küsimus, millal subsiidiumitele seatud säästlikkuse norme tõstetakse ning Graanul Investi sarnaste ettevõtmiste toetustega paisutamine lõpeb.

Esimesi märke tendentsist on juba näha. Äsja lõpetati Slovakkias subsiidiumite maksmine tootmisjääkidest mittepärinevale biomassile ning seda just Eestiga sarnaste probleemide tõttu. Ka ei toetata Suurbritannias uute koospõletusjaamade rajamist ja varustamist, USAs aga juba suletakse puiduelektrijaamu, kuna neid on liiga kallis pidada. Seega on sellise tendentsi laienemise ootus üsna põhjendatud, eriti praeguse kliima- ja ökoloogilise kriisi valguses.

Kannatab nii mets kui ka Eesti soojatarbija

Pelleti tootmise ja põletamisega kaasnevad suuremad süsinikuheitmed kui fossiilsete energiaallikate (nafta, kivisüsi jms) põletamisel. Lisagem siia pikkade vahemaade läbimisega kaasnev emissioon ning tööstuse suure toormevajaduse mõju ühe väikerahva metsaressurssi tagavaradele, samuti metsade liigirikkusele ning ilule. Suurbritannia-, Saksamaa- või Taani-sarnaste riikide energiavajadus mõjub meie puiduvarude kõrval täitmatu katlana. Paraku pole Eesti metsatagavara põhjatu.

Suure toormevajaduse tõttu suunab Graanul Invest Eesti metsanduspoliitikat intensiivsele, lageraiemajanduspõhisele rajale, kuna laialdane lageraiemajandus – mida inimesed üle kogu Eestimaa oma silmaga ikka rohkem hukkamõistvalt tunnistavad – on tulusaim viis sellist tööstust pidada. Pelletitööstuse paisudes süveneb ka puiduturu ühekülgne hõivamine ja puiduvarude üle domineerimine teiste ettevõtjate ees.

Euroopa maksumaksja rahaga üles paisutatud puidu hind tuleb kasuks küll lageraiet tegevale metsaomanikule, kuid mitte bioenergiavälisele puidutööstusele, selle toodete tarbijale või maksumaksjale. Hetkel leiab energeetikas kasutust üle poole Eestis raiutud puidust ning vaid veerandit võib nimetada jätkusuutlikult varutuks. Põletamisse läheb sellistki puitu, millele saaks leida paremat otstarvet. Alusetute toetuste maksmise lõpetamine ning rangemad biomassi kriteeriumid võiksid avada uusi uksi nii looduskaitsjate, töösturite kui ka teiseste metsasaaduste kaubastajate ja klientide jaoks.

Eesti ei sobi Lääne-Euroopa katlamajaks

Kui me lõpetaksime Lääne-Euroopa katelde kütmise Eesti metsavarudest, siis pelletitoodangu maht küll väheneks, aga samas tekiks kohalikele kodusoojapakkujatest väikeettevõtjatele taas võimalus äri ajada – neidki on biomassitööstuse areng pitsitanud. Ka koduse puidukütte hind on taastuvenergiatoetuste tuules pidevalt tõusnud, rõhudes nii just ühiskonna vaesemaid liikmeid.

Nii oleks sellisel arengustsenaariumil sotsiaalpoliitiliselt positiivne mõju, sest muutused puiduturul alandaksid kahtlemata Eesti inimeste kodusooja hinda. Tekiks võimalus laastavalt lageraiemajanduselt püsimetsandusele ja väärispuidu kasvatamisele üle minna, soodustades 21. sajandile kohast puidukasutust ja -töötlust: majad, mööbel, mänguasjad, kangas jms. See omakorda tagaks meile ja meie järelkasvule puhtama elukeskkonna ning lootusrikkama tuleviku.

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandusuudised.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789meelika@metsamajandusuudised.ee
Evelin Süld
Evelin SüldtoimetajaTel: 534 46 746evelin@metsamajandusuudised.ee
Ana Madismäe
Ana Madismäereklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150Ana.Madismae@aripaev.ee