Autorid: Ain Alvela, Metsamajandusuudised.ee • 28. jaanuar 2019

Alusetu kahurituli puidutööstuse pihta

ASi Toftan juhataja Martin Arula prognoosib, et meie puidusektori käive on üldise nõudluse vähenemise tõttu vähenemas.
Autor: Väinu Rozental

Tippjuhid usuvad, et puidutööstus on praegugi Eesti majanduse ja ekspordi vedur, mille tooteid üle ilma hinnatakse, ent karta tuleb mastaapset rohepesu, mis võtab töötlejatelt tooraine ja viib efektiivsuse alla, kirjutab Metsamajandusuudised.

Nüüd, poolteist kuud enne valimisi näevad puidutöösturid tulevikus põhilist riski just poliitilistes otsustes – kui võimumängudes jääb peale metsaraiete olulise vähendamise hääl, kujutab see endast tõsist ohtu puidutöötlejate toorainebaasile, kirjutab Äripäeva uus teemaveeb Metsamajandusuudised.

Samas ei saa ühiskond puidutööstuse olulisust majanduse vedurina alahinnata, samuti pole võimalik eitada tõsiasja, et puidutööstuse ekspordivõimekus muudkui suureneb.

Nii eksportis see tööstusharu eelmisel aastal umbes 2,5 miljardi euro eest, mis teeb 11% rohkem kui 2017. aastal, kusjuures eksport ületab importi enam kui 1,5 miljardi euro võrra. Puidutööstuse eksport moodustab kogu Eesti ekspordist 17%, sektor annab töötleva tööstuse lisandväärtusest lausa neljandiku ja Eestis kokku tekitatavast lisandväärtusest umbes 8%.

Läbi aegade on areng olnud kiire nii mahtude kasvu, modernse tehnoloogia kasutuselevõtu kui järjest suureneva lisandväärtuse loomise poolest. Kui 90ndate keskpaigas oli põhiliseks puidu väärindamiseks saematerjalide tootmine, siis 2000. aastaks juba saematerjali mehaaniline töötlemine puitdetailideks, vineeritööstuse areng ja kõigi tööstusjääkide ärakasutamine. Alates käesolevast kümnendist lisandus jõuliselt puidust kokkupandavate ehitiste tootmine.

Oluline on ka puidutööstuse panus tööhõivesse eriti maapiirkondades, kusjuures puidufirmad on ühed parimad palgamaksjad väljaspool suurlinnasid. 2018. aastal suutsid Eesti puiduettevõtted maksta üle 400 euro kõrgemat töötasu Läti ja Leedu konkurentidest.

Efektiivsusega tooraine kallinemise vastu

Usutakse, et kui praegu oleme puidu mehaanilises töötlemises maailmatasemel, siis järgmisel kümnendil toimub areng puidu keemilise töötlemise vallas, mis täiustab kogu tööstuse tooteportfelli. Toodetakse üha kõrgema lisandväärtusega ja üha keerukamaid tooteid.

Puidutööstuse hingeelu läbi ja lõhki tundvad ettevõtete staažikad juhid leiavad, et lähematel aastatel tuleb rinda pista üha kallinevate energia-, tööjõu- ja toorainekuludega, kusjuures konkureeritakse ennekõike Rootsi, Soome, Venemaa ja Lätiga ning juba mullu pidid näiteks Eesti saetööstused maksma tooraine eest naabritega võrreldes kõrgemat hinda.

See viib omakorda üles toodangu omahinna ning see jällegi vähendab meie ettevõtete konkurentsivõimekust üleilmsel turul.

Nii märgib ASi Graanul Invest juhatuse liige Jaano Haidla, et põhilised riskid ei peitu mitte puidusektori sees, vaid väljaspool seda. Tema hinnangul kujutab suurimat ohtu üle forsseeritud rohehullus ehk siis metsade massiline kaitse alla võtmine ja raiete keelustamine.

Ta selgitab, et mets on olemuselt sarnane kartulipõllu või viljaväljaga, ainult pikema elutsükliga. “Majandus-bioloogilist elutsüklit saab kohendada, mitte peatada. Need, kes soovivad seda peatada, on kas rumalad või hoolimatud Eesti ühiskonna hea käekäigu suhtes ning see ongi kõige suurem oht,” nendib Haidla. “Seda ohtu aitab vältida pikaajalistest arengukavadest kinnipidamine ning mõtlematutest kursimuutustest loobumine.”

Kuna müügiturul on lepingud pikaajalised, siis toodangu hinna järsk kergitamine kõne alla ei tule. Haidla sõnul on Euroopa suurimate puidugraanulitootjate sekka kuuluv Graanul Invest suutnud mulluse küttepuidu hinnatõusu kiuste konkurentsivõime säilitada tänu automatiseerimisele ja efektiivsuse kasvatamisele kõikjal ja kõiges.

“Graanulitootmine on tööstusharu, mis osutab puidutööstuse jaoks heas mõttes koristaja teenust ja metsatööstuse jaoks piltlikult öeldes sanitari teenust,” iseloomustab Haidla. “Kuna tööstuses väärindatakse puud üha nutikamalt, siis seda vähem on koristada. Samas, metsades jagub sanitari tööd küllaga. Graanulitööstus kasutab vaid seda osa puust, mida keegi teine tehnoloogiliselt kasutada ei saa või millele pole võimalik kõrgemat lisandväärtust luua.”

Ta lisab, et kasvanud pole niivõrd toorme hankimise kulu, vaid pigem kallineb tooraine ise, sest nõudlus kasvab nii kodu- kui välismaal.

Poliitika võib ebakindlust süvendada

Nordwoodi kaubamärgi alla koondunud ettevõtete – Viiratsi Saeveski, Aegviidu Puit ja Viru-Nigula Saeveski – juhatuse esimees Tõnu Ehrpais on seda meelt, et parteid ja valitsus võivad küll kehtestada populistlikud raiemahu piirangud, aga nende võimuses pole mõjutada seda, millal puistu küpseks saab või milline on välisturgude nõudlus. Kui need aluspõhimõtted kõigil selged, siis võib loota ka stabiilsele arengule, arvab ta.

“Konkurentsi on piisavalt ja seetõttu sõltub tooraine hind, mida metsaomanikele makstakse, eelkõige toodete hinnast. 2018. aastal puittoodete hinnad oluliselt tõusid, 2019. aastal tuleb mõningane langus,” räägib Ehrpais. “Peamise osa toote kuludest moodustab tooraine hind ja selles osas tuli Eesti tootjatel maksta mullu meiega konkureerivate riikide firmadega võrreldes kõrgemat hinda.”

ASi UPM-Kymmene Otepää vineeritehase direktori Silver Rõõmussaare sõnul oli 2018. aasta vineeri nõudluses stabiilne, tööstustarbijad, kellele suur osa Otepääl toodetud vineerist läheb, olid aktiivsed ning tootmismaht ületas prognoose. Tootmisvõimsus on Otepää vineeritehases küll viimastel aastatel jõudsalt kasvanud, kuid sellest ei piisa, et uutele turgudele siirduda. Tehas ekspordib rohkem kui 95% toodangust, peamised sihtriigid on Saksamaa ning Lõuna-Korea.

Rõõmussaar leiab, et ennekõike kummitab puidutööstust ebakindlus seoses järgneva kümnendi raiemahtudega. Kuni raiemahud pole selged, ollakse ettevaatlikud ning lükatakse investeeringuid pigem edasi.

Investeerida tuleb

Samuti tuleb arvestada üha kasvavate tööjõukulude ja Venemaa tootmismahtude suurenemisega.

“Riskide maandamiseks saab mõned töökohad asendada masinatega. Paar aastat tagasi vahetasime UPM Otepää tehases välja seadmed, kus töötas kokku 16 inimest, tänane lahendus korraliku masina näol teeb sama töö ära ühe inimesega vahetuses,” kirjeldab Rõõmussaar arengut. “Samas ei tasu karta, et seeläbi keegi töötuks jääb, maailm muutub ning muutuvad ka tööülesanded, selleks peame kõik valmis olema ning kohanema.”

Ta on seda meelt, et kui praegu jätta ebakindluse tõttu investeeringud tegemata, siis kaotame võrreldes konkurentidega juba homme ning seda vahet tagasi teha on keeruline. Seega on vaja stabiilsust ja pikka vaadet Eesti metsandusele, see annab ka ettevõtjale julguse vajalikke rahapaigutusi teha, lisab Rõõmussaar.

Vineeritööstusele vajalik tooraine – kasepakk – eelmisel aastal oluliselt kallines, 2017 lõpus ja 2018 alguses põhjustas probleeme ka raieid ja puidu metsast väljavedu takistanud ilmastik. Tänavu pole puidu kättesaamisega probleeme veel ette tulnud.

ASi Graanul Invest tegevjuht Jaano Haidla märgib, et põhilised riskid ei peitu mitte puidusektori sees, vaid väljaspool seda
Autorid: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Jaano Haidla, Graanul Investi tegevjuht
Graanulitootmine on tööstusharu, mis osutab puidutööstuse jaoks heas mõttes ­koristaja teenust ja metsatööstuse jaoks piltlikult öeldes sanitari teenust.

Eestis tootmine muutub järjest kallimaks

ASi Toftan juhataja Martin Arula nendib, et kuigi Eesti puidutööstus on üldjoontes piiri taga konkurentsivõimeline, siis 2018. aasta tooraine, energia ja palgakulude tõus on seda võimet siiski vähendanud ja muutnud Eestis tootmise kallimaks kui naaberriikides. Arula prognoosib, et meie puidusektori käive on üldise nõudluse vähenemise tõttu langemas, mis aga ei vähenda puidutööstuse rolli vähenemist kaubandusbilansi tasakaalustajana.

Ka tema soostub tõdemusega, et Eesti pole enam odava tööjõu maa, kusjuures suurenevad kulud toovad vajaduse kuludele vastu investeerida.

“Oleme omahinna mõistes naabritest juba kallimad, seda just tooraine ja energia osas. Müügid toimuvad sellisel juhul ettevõtte kasumi arvelt ja seda aasta 2018 ka veenvalt näitas,” kinnitab Arula. “Rajasime Toftani uue tehase, et kasutada ära puude peenem ladvaosa ja metsahoolduse käigus tekkiv ümarmaterjal. Projekteerisime tööstuse kasutama vaid kolme meetri pikkuseid n-ö palke, läbimõõdus 8–18 cm, et saada osa tooret senise okaspaberipuu arvelt. Tulemus on positiivne, saepalki tuleb lageraietest üle 90%, hooldusraietel üle 60%. Aga ei meil ega ilmselt ka teistel peenpalgiveskitel pole vajadust kuuse raievanust langetada. See seadusemuudatus ei aidanud eriti kedagi, küll aga tekitas rumalat tüli.”

Rootsi tehased kergitasid puidu hinda

Ühe siinset puiduturgu mõjutava asjaoluna toob Martin Arula välja paberipuu ja puiduhakke dumpinguhinnad Skandinaavia tselluloositööstuses – veel jaanuari alguses osteti sadamates paberipuud hinnaga 65 eurot kuupmeetrist. Arula on seisukohal, et sellise hinnaga saab osta tselluloositehase koguvajadusest ehk 2%, viimase 20 aasta kuupmeetri hind Skandinaavias jääb alla 35 euro.

1,3miljardi euroga oli puidu ja puittoodete väliskaubandusbilanss 2018. aasta 10 kuu seisuga plussis, samas kui kogu Eesti väliskaubanduses oli eksport 1,6 miljardit eurot impordst väiksem. Puidutooteid eksporditi ca 2 miljardi euro eest, eelmise aasta sama perioodiga võrreldes kasvas eksport 11%.

Selleks, et Rootsi ja Soome metsaomanikule vähem maksta, veetakse puuduv, tõsi marginaalne osa tselluloositoorainet Baltimaadest, Venemaalt ja Poolast sisse kõrgema hinnaga. See nähtus kombinatsioonis kuiva suvega süvendas raieid võpsikutes ja jättis palgimetsi puutumata ja mõjutas saeveskite tootmist, iseloomustab ta puiduturul valitsevat olukorda.

“Võitlus tooraine pärast suurenes tootmisvõimsuste kasvu tõttu, sealt ka kasvav palgihind. Ülestöötamise kulud muutunud ei ole, lisaraha jõuab metsa- või raieõiguse omaniku kätte. Aastal 2018 said kõik vähegi aktiivsed metsaomanikud, mitte metsavarujad, rekordilise kasumi, ka RMK ilmselt,” räägib Arula. “Hinnad on tipust üle, aga mitte veel vabalanguses, kuigi enamik saetööstusi teatas detsembris-jaanuaris, et langetavad majanduslikel põhjustel palgihinda. Küllap muutub ka paberipuu hind.”

Kasvavad kulud teevad muret

Ka ASi Rait juhatuse esimees Ivar Dembovski peab puidutööstust tugevaks ja võistlusvõimeliseks, aga möönab, et viimase aja arengud tõstavad oluliselt kulusid.

“Ei tohi unustada, et puidutööstus toimetab globaalsel turul ja seal on konkurents nii tooraine hankimise kui toodangu realiseerimise osas tihe. See omakorda tähendab, et siseriiklikult ei tohi luua Eestile olulise majandusharu toimimisele ebaefektiivset keskkonda. Vastupidi – vaja on otsida pidevalt viise mittetootlike kulude vältimiseks,” selgitab Dembovski. “Nõudlus meie toodangu järele on suhteliselt hea, aga kulud kahtlemata suurenevad. Selle vastu aitab efektiivsuse tõstmine. Ja ähvardavalt maad võtva rohepopulismi vastu aitab õigete valikute tegemine märtsikuus.

Sven Mats, Matek ASi tegevdirektor
Seni toiminud ärimudelid enam ei tööta Aasta 2018 oli Eesti puitmajatööstuse jaoks päris keeruline aasta. Ühelt poolt kasvasid kiirel tempol peaaegu kõik tootmise sisendid, endiselt olid ebasobivalt madalal meie põhiliste ekspordipartnerite Norra ja Rootsi krooni kursid ning selle kõige juures kimbutab oskavate, kuigi viimasel aastal isegi oskamatute töökäte puudumine. Sellest tulenevalt ei õnnestunud kõiki seatud kasvueesmärke täita ja tegelikult kahanes eksport nii Norra kui Rootsi suunal. On tore, et seda kompenseeris osaliselt Islandi ning osaliselt Eesti turg. Atraktiivsuse säilitamiseks ja Eesti puitmajatööstuse mahtude tõstmiseks ei ole ilmselt palju muid teid, kui tugev töö enda toote arendamisel ning oma tegevuse efektiivsuse tõstmine läbi tehnoloogiainvesteeringute. Väga selgelt on näha nii Mateki toote- ja kliendiportfellis kui üldiselt kogu Eesti puitmajatööstuse puhul, et seni hästi toiminud ärimudelid lihtsalt enam ei tööta. Arvan, et ümarpuidu eksport ei peaks suures plaanis olema teema, mille üle uhkust võime tunda. Eesti fookus peaks olema suunatud väga selgelt puidu ressursi maksimaalsele väärindamisele, seda siis nii läbi ehitustoodete ja mööblitööstuse kui ka puidukeemia. On äraütlemata kurb, et EstFori projekt puhtalt suurte emotsioonide najal kõrge kaarega üldsuse poolt prügikasti visati. Paratamatult kaasneb ehitusmaterjaliks ning mööbliks vajaliku puidu tootmisega ka materjali, mida me täna suures osas lihtsalt välja veame või ahju ajame.

Loe teisi metsandusuudiseid pikemalt Äripäeva teemaveebist metsamajandusuudised.ee.

Jaga lugu
Metsamajandusuudised.ee toetajad:
Toomas KeltMetsamajandusuudised.ee toimetajaTel: 50 72 816
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150