Jaak Nigul: kui ettevõtlusest kuu aega maksuraha ei tuleks, näeksime, kuidas riik kinni jookseb

Tarmeko Grupi juht ja kaasomanik Jaak Nigul asus mullu Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhi kohale ennekõike kohusetundest, et jõulisemalt üldsuseni viia teadmist, kust ikkagi tuleb riigi rikkus ja lõpuks leib meie kõigi lauale.

Jaak Nigul leiab, et ühiskond suundub pehmete väärtuste poole, mida avalikkuses justkui tööstusest ja tootmisest kõrgemaks seatakse.  Foto: Ain Alvela

Tundub lihtne, aga teatud grupid seda tänini ei mõista või ei taha tunnistada. Arusaam, et raha tuleb seinast ja piim poest, näib olevat niivõrd juurdunud, nn lumehelbekeste ühiskond juba sedapalju käegakatsutav, et neile ilmingutele vastu seismine tundub võitlusena tuuleveskitega.

Aga nagu Nigul ise ütleb – midagi on vaja riigiametnike teadlikkuses ja avalikus suhtumises töösturitesse, sh puidutöösturitesse ja ettevõtjatesse üldse muuta, sest vastasel juhul lõpetame oma hääbuva rahvaarvuga vaesuses vireleva väikeriigina kusagil Euroopa perifeerias ja kellelgi pole meiega asja.

Tänavu presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi saanud Jaak Nigul teab mida räägib, sest on alates aastast 2002 juhtinud erinevaid ettevõtmisi, suurim neist äriprojektidest, kui nii võib öelda, on kahtlemata tema isa Olev Niguli enam kui 40 aasta pikkuse juhtimise all edenenud Tarmeko.

Nigul muutub morniks, kui teeb juttu levinud arvamusest, et riik annab meile heaolu. Tegelikult on riigil kasutada vaid maksumaksjate annetatud maksuraha. Samas on Eestis välja kujunenud maksude optimeerimisele suunatud ärikultuur. Näiteks 2016. aastal kandis 90% maksukoormast 6397 ettevõtet, samas kui registreeritud ettevõtteid oli meil ca 120 000. Järelikult suur osa neist ei maksa makse.

„Miks kümned tuhanded makse optimeerivad ettevõtjad arvavad, et vaid umbes 6400 peavad üleval pidama tervet riiki?” küsib Nigul.

Kui alguses kujunes Tartu metsa-, hilisema mööblikombinaadi juhtimine selle pikaaegse direktori ja hilisema erastaja Olev Niguli elutööks, siis nüüdseks on Tarmeko ettevõtete grupi arendamisest saanud juba perekonna elutöö, sest enam kui 15 aastat on grupi eesotsas ja omanikeringis Olevi pojad Jaak ja Ago Nigul.

Muide, 1961. aastal Tartu metsakombinaati tööle tulnud ja 1964. aastal selle direktoriks saanud Olev Nigul tähistas 22. aprillil oma 91. sünnipäeva.

Järgneb intervjuu Jaak Niguliga:

Kuivõrd oluline on järjepidevus, nagu teil Tarmekos perekondlikus liinis on kujunenud, üldse ettevõtte juhtimisel?

Keeruline on üheselt öelda, miks mõned toona erastatud ettevõtted on ellu jäänud, mõned mitte. Võimsaim mööblitööstus, mis omal ajal erakätesse läks, oli ilmselt TVMK, millel oli ka kõige kallim kinnisvara, mis tänaseni on Tallinnas väga väärtuslik maatükk, aga sellele vaatamata seda ettevõtet enam tööstusena pole. Lõpuks taandub kõik sellele, et mingil hetkel tehakse kas õigeid või valesid otsuseid. Meie oleme ka eksinud ja maksnud selle eest päris kõrget valuraha.

Aga ikkagi – mõni ettevõte on järjepidev, kestes aastakümneid, teist muudetakse pidevalt, vahetuvad juhid, suletakse uksi?

See ei sõltu niivõrd sellest, kas järgmine juht on eelmise poeg või tütar, vaid ikka sellest, kas ta oskab õigel ajal õigeid valikuid teha. Kui ta teeb vale otsuse, siis ei aita see järjepidevus ka enam midagi.

Millised on olnud need otsused, mis on toonud Tarmeko siia, kus ettevõte paregu on?

Õige otsus on olnud aeg-ajalt teatud ärisuundade sulgemine ja uutele keskendumine. Kui paljukirutud exceli-tabel ikka näitab, et olemasoleva kulubaasiga ja turuhindadega mingit toodet toota ei kannata, siis tuleb see ära lõpetada. Kui me 2007. aasta lõpus panime männimööbli tootmise kinni, siis nüüd saame mõelda, et see oli õige otsus. Aga tänaseks on olemas ka teadmine, et me oleks pidanud selle sulgema juba viis aastat varem. Meile tundus, et pole enam mõtet teha, aga emotsionaalselt oli see väga raske otsus.

See oli sisuliselt Olev Niguli üles ehitatud tootmise lõpp?

Nojaa, see oligi tegelikult põhjus, miks isa juhtimise mulle ja minu vennale üle andis. Temale tähendas see oma elutöö osalist kinnipanekut. Meie aga läksime teistesse suundadesse – need suunad, mis tol ajal moodustasid pisikese osa tootmisest on tänaseks saanud Tarmeko põhisuundadeks. Männipuumööblit, mis oli omal ajal meie lipulaev, pole nüüd enam üldse.

Seega tuleb mööblitööstuses trende ette näha?

Neid ei oska ette näha. Ma ei väida, et me oleksime neid ette näinud. Männimööbli viis põhja mitte niivõrd nõudluse kadumine, vaid Aasiast pealetulnud konkurents. Vietnamist ja Hiinast tuli analoogne mööbel lihtsalt 30% odavama hinnaga turule, kohalikul tootjal polnud võimalik sellise hinnaga kaasa minna. Jaekaubandus ostab sealt, kus on odavam ja nad lihtsalt loobusid meie kaubast.

MIS ON MIS: Tarmeko Grupp

•Asutatud 1947 (Artell Puit), äriühing Tarmeko nime all alates 2005. aastast.

•Tunamullu sai ettevõte 70 aastaseks.

•Tartu metsakombinaati ja 1969. aastal selle juurde rajatud Tartu Mööblikombinaati juhtis alates 1964. aastast enam kui 40 aasta vältel Olev Nigul, kes on tänini Tarmeko nõukogu esimees.

•2002. aastal andis ta ettevõtte juhtohjad üle oma poegadele Jaak ja Ago Nigulile.

•Nõukogude ajal oli mööblikombinaat spetsialiseerunud kontorimööbli tootmisele.

•1980ndate aastate lõpus tekkis metsa- ja mööblikombinaadi ühendamisel riigiettevõte RAS Tarmeko.

•Ettevõte erastati 1995. aastal.

•Aastal 2005 muudeti Tarmeko allüksused iseseisvateks äriühinguteks.

•Tarmeko Grupi ettevõtted: OÜ Tarmeko Pehmemööbel, OÜ Tarmeko LPD, AS Tarmeko Spoon, OÜ Tarmeko Metall ja OÜ Tarmeko KV. Viimane tegeleb kinnisvara haldamisega ja just sellele ettevõttele kuuluvad kõik grupi tehased.

•Omatoodangu valmistamise kõrval tegeldakse ka allhanke pakkumisega.

•Kõige suurema käibega valdkond on spooni tootmine.

•Kõige kiiremini areneb spooni painutamine. Eeloleval suvel läheb Lohkvas käiku uus 5000 m² suurune tehas, kuhu kolib painutatud spoonist mööblidetaile ja mööblit tootev Tarmeko LPD.

•Tarmeko ettevõtetes töötab umbes 250 inimest, üle 85% toodangust läheb ekspordiks, väliskaubanduse sihtriike on 38.

•Lemeks Grupp rajab koos Tarmekoga Jõgeva lähedale Viruveresse 50 miljonit eurot maksva kasevineeri tootmise tehase, mis alustab tööd käesoleval sügisel. Tehase tootmismaht saab olema kuni 55 000 m³ vineeri aastas, tööd saab selles kuni 150 inimest.

Allikad: Tarmeko Grupp, äriregister

Kui Eestis tootja tööjõu odavusega enam ei konkureeri, miks siis üldse siinmail tootmist hoida?

Millegist peab ju elama. Maailma praktika näitab, et vaid loodusturismiga riigina jõukaks ei saa. Paljud loodusturismiga tegelenud riigid on tänaseks oma ilusast loodusest turistide tõttu ilma jäämas ja seeläbi tursitidest ka. Peab tegema midagi sellist, mis ei oleks väga lihtsalt kopeeritav, sh ka selle toote kvaliteeti poleks lihtne kopeerida. Teine asi on tootmise automatiseerimine, mille poole iga tööstus püüdleb. Hiljaaegu üks Eesti rahvusest kõlava ametinimetusega euroametnik, mille põhjal võiks arvata, et on arukas inimene, avaldas meedias kirjutise, milles kiidab meie e-valitsust kui edulugu, aga väidab, et erasektoris suuremat digitaliseerumist ei toimu. Mul ei ole sõnu sellise väljaütlemise viisakaks iseloomustamiseks.

Erasektor on paraku olukorras, et igast digitaliseerimisest peab tulema reaalset rahalist kasu. Kui seda pole, siis ta seda ka ei tee. Me otsime kogu aeg variante, kuidas automatiseerida, et vähendada tööjõu ja teiste sisendhindade kasvu mõju ettevõtte majandustulemustele, aga kui me sealt loodetud kasu efektiivuse näol ei saa, siis me seda lihtsalt niisama ei tee. E-riiki on tambitud sadu miljoneid eurosid, aga efektiivsuse kasvu pole kusagil – riigiametnike arv pole ju vähenenud selle aja jooksul. Milles see e-riigi edulugu lõppeks seisneb? Minu kui ettevõtja jaoks ainult digiallkirja andmise võimaluses.

Aga kui otsida, kas ettevõtja ise leiaks neid digitaliseerimise lahendusi?

Ma olen küsinud mõne Eesti nimekaima IT-firma käest, miks mina väikeste ettevõtete grupi omanikuna ei leia endale sobilikke IT-lahendusi. Ja siis on väga konkreetselt vastatud, et oleme liiga väikesed, meie käest ei saa nii palju raha kui saab riigi käest. Oleme olukorras, kus IT-ettevõtted teevad e-riigi lahendusi, riigil neist suuremat kasu pole, aga väikese ettevõtte probleemidega ei taha keegi tegeleda. Ilmneb, et konkreetselt tootmise juhtimise lahendusi väikeste ettevõtete jaoks, mis oleksid kuluefektiivsed, tegelikult ei ole olemas. Riik konkureerib sellel alal meiega ja näib, et see on süvenev probleem.

Saadaolevad lahendused on liialt kulukad?

Tarmeko suurusega ettevõttele küll jah. Kui me saame selle programmi abil kokku hoida paari inimese töökohad, aga samas tarkvara haldamise eest maksaksime kümne inimese palga, siis see ei ole ju kuluefektiivne.

Kunagi Juhan Partsi majandusministriks oleku ajal kurtsid mitmed tippettevõtjad, et neil puudub dialoog poliitikutega. Kas vahepeal on midagi muutunud?

Ma arvan, et meil on praegu täiesti kahepoolne monoloog. Ettevõtjad räägivad valitsusele kogu aeg, mida oleks vaja teha. Aga tulemuseks on vana tõdemus, et ettevõtjad küll kuulatakse ära, aga kuulda ei võeta.

Poliitikud ja ametnikud on siis lisaks sellele, et laristatakse võõrast raha, veel ka elukauged?

Mina pean kõige suuremaks probleemiks seda, et enamik inimesi valitsussektoris ei saa aru, kuidas riiki üleval peetakse. Kust tekib raha, mida läbi riigieelarve ja kohalike omavalitsuste eelarvete laiali jagatakse. Ja kui sellest aru ei saada, siis tehaksegi majanduslikus mõttes pidevalt valesid otsuseid. Paraku on majandus riigi vundament. Kultuur võib olla eesmärk, kuid see põhineb ikkagi majandusel. Aetakse segamini väärtused ja lisandväärtus, aga need pole üks ja seesama. Lisandväärtust – palgad, maksud, kasum jne, saab ümber jagada, väärtusi – turvatunne, kodumaa-armastus, laulupeod - neid ei saa kuidagi jagada.

Me ei hinda väärtusi, ei oska või ei taha seda teha?

No ma ei tea, aga pole märganud, et näiteks pärast laulupidu toimuks maksude laekumise plahvatuslik tõus. Järelikult ei saa me rahvana laulupeost sellist positiivset emotsiooni, et kõik need, kes seni on maksude maksmisest kõrvale hoidnud, tormaksid ühtäkki täitma oma patriootlikku kohustust isamaa ees. Me oleme kõik valmis liigutusest niiskete silmadega Isamaad laulma, kuid isamaale makse maksma on valmis vaid vähemus.

Rahvas ei kanna hinges seda tõelist isamaa armastust?

Ma saan ainult midagi säärast arvata. Kui isamaa on meie jaoks nii tähtis, siis me võiksime igaüks täita ka oma väiksed rahalised kohustused isamaa ees. Aga väga paljud seda ei tee. Enamikel inimestest on ju olemas vanaema või vanaisa. Ja nende käest saab ikka teada, palju nad pensioni saavad. Igaüks võib siit edasi mõelda, et kas mina maksan või minu eest makstakse riigile nii palju makse, et need pensionid saaksid välja makstud. Ja kui see nii ei ole, siis järelikult keegi teine teeb seda minu eest. Keegi teine peab minu vanemaid või vanavanemaid üleval. On see siis õiglane?

Mõned ausalt makse maksvad ärimehed ütlevad, et nad ei saa selle eest riigilt midagi tagasi?

Aga see ongi nii seetõttu, et paljud ei maksa makse ausalt. Paar aastat tagasi küsisin maksuametist andmeid. 2016. aasta olukord oli järgmine: 90% ettevõtetelt laekunud maksutulust tuli 6397’lt ettevõttelt, kus töötas aasta jooksul umbes 302 000 erinevat inimest umbes 241000-l töökohal. Ettevõtteid oli Eestis aga umbes 120 000, ettevõtlussektoris töötas ligi pool miljonit inimest. NB! Ettevõtlussektorilt laekus 2016. aastal 89% maksudest, mis on kogu primaarne maksutulu. Tuleb välja, et need umbes kolmsada tuhat inimest, kes selle maksutulu tekitavad, peavad üleval tervet riiki. No ei ole õiglane.

Valitsejaid on meil väikese riigi kohta liialt palju?

Valitsusektor on kahtlemata inimestega üle paisutatud. Olen täiesti veendunud, et mitmetes kohalike omavalitsuste kontorites on praegu kaks korda rohkem inimesi, kui vaja.

Ettevõtjate läinud aastal algatatud riigireformimise plaanist ja esitatud kontseptsioonist saab asja?

Erakonnad tegid enne valimisi kokkuleppe, et nende ettepanekutega hakatakse tegelema. Koalitsioonilepingus on selle kohta mingid punktid sees, nüüd tuleb ära oodata, kas siis ka reaalselt hakkab midagi liikuma. Riigireformi põhimõtteline eesmärk peaks olema mittetootlike ja ebavajalike ametikohtade kaotamine ning sealt vabanevate inimeste suunamine tööturu kaudu ettevõtlusse n-ö päristööle. Väide, et ametnikud on äärmuseni koormatud, kindlasti ei päde. Sealt ei tule kuude kaupa kirjadele sisulisi vastuseid vōi otsuseid.

Miks Eestis on valla pääsenud justkui üldine vastuseis igasugusele tööstusele?

Põhjus on ikka seesama, et väga paljud ei saa aru, kuidas tekib raha ühiskonnale. Arvatakse, et kui kusagil raiutakse metsa ja see puit läheb puidutööstusse, et siis selle omanik ajab raha lihtsalt taskusse ja kogu lugu. Ei mõisteta, et kogu selles raietegevuses ja hilisemas puidu töötlemises saavad inimesed palka, sellelt makstakse riigile makse ja ühiskond sellest elabki. Ja mets kasvab alati uus. Ka vastu inimeste tahtmist.

Tarmeko uus spoonipainutamise tehas on katuse all.  Foto: Ain Alvela

Kuhu me sedasi välja jõuame?

Ega muud ei ole kui vaesusesse. Kõik praegused jõukad riigid on ju oma jõukusele aluse pannud tööstusega ja jätkavad seda. Heal järjel riigid Soome ja Rootsi, neis on ju tohutu tööstus. Võib isegi öelda, et need riigid on metsa- ja puidutööstusele üles ehitatud. Ka soomlaste Nokia sai 1865. aastal alguse ühest paberivabrikust. Natuke rohkem kui sada aastat hiljem sai sellest maailma juhtiv IT- ja kommunikatsioonifirma. Lisaks on Soomes rohkesti masinatööstust, mis baseerub metsa- ja puidutööstuse vajadustel.

Kuidas seda siis ühiskonnale seletada, et tööstus on heaolu seisukohast oluline?

Mul ei ole head vastust. Võib-olla aitaks see, kui ettevõtlussektor kuu aega makse ei maksaks. Siis saaks näha, kuidas riik kinni jookseb. Ja ehk siis saadaks aru, kust raha tuleb. Eesti riigieelarve on kusagil 11–12 miljardit eurot, maksutulu selles on ehk 8–9 miljardit. Jagad selle kaheteistkümne kuu peale ära, siis on aru saada, kaua võib riik kesta. Riik tõstab oma eelarve mahtu üksjagu kiiremas tempos kui suureneb maksude laekumine. Ja nüüd, pärast valimisi, on juba kuulda, et näpud ongi põhjas.

Väljaspoolt tulevaid raporteid Eesti riigi majandusliku olukorra kohta ei võta ju keegi kuulda?

Sest see on ebapopulaarne. Kui jätame ära näiteks Pärnu lennuvälja ehitamise, siis see poleks Pärnus populaarne otsus, aga mina ütleks selle peale, et Antslasse võiks ka lennuvälja ehitada. Kui ironiseerida, siis neid maakohti on palju, kuhu võiks lennuvälja ehitada.

Meie oma riik peaks ju olema kasvuraskustest üle saanud, millest selline peataolek?

Maitseme praegu neid vilju, et tänaseks on võimu juurde jõudnud inimesed, kes pole päevagi päris tööd teinud ja kellest suur osa on saanud personaalkoolituse mõnelt eetika piiril mahkerdanud poliitikult. Ja võib vaid oletada, milline oli temalt saadud õpetus.

Miks Tarmeko omal ajal üldse Luunjasse kolis?

Initsiatiiv selleks tuli 2004. aastal Tartu linnavalitsuselt ja Eesti Raudteelt. Tulid kontorisse toonane abilinnapea ja Eesti Raudtee esindaja ning teatasid, et tahetakse kinni panna Tarmeko territooriumile ulatuv raudteeharu. Sel ajal aga tuli 100% meie toorainest mööda raudteed Venemaalt. Siis tuli kohta otsima hakata ja saime Tartu külje all üles osta ühe pankroti veerel olnud põllumajandusettevõtte. See nn sadamaraudtee on aga tänaseni maas, enam kui kümne aasta jooksul pole sellega absoluutselt mingeid arenguid. Aga ega linnavõim ennast ju mingi kohustusega sidunud.

Aga nüüd, kui tehased uues kohas püsti ja töötavad, võib rahul olla?

Mõnes mõttes on uues kohas ikka parem jah. Kui jätta kõrvale see, et ettevõtlus Luunja vallas sõltub täiesti inimestest, kes parasjagu vallamajas ametis. Kui me sinna kolisime, oli seal väga asjalik vallavanem. Enamasti ongi põhjused, kas asjad edenevad või mitte, isikutes kinni. Seadused ju teab mis tihti ei muutu, inimesed aga küll, samuti see, kuidas keegi seadusi tõlgendab. Või kas ametnik teeb tööd või mitte. Või on mõni ametnik võtnud pähe, et konkreetne ettevõtja põhimõtteliselt ei saa seda või teist planeeringut. Alati saab ju lõputult venitada.

Äkki oodatakse teatud ümbrikut teatud sisuga?

Ma ei väida, et see on alati korruptsioon. Mina pole kellelegi midagi andnud ja otseselt küsitud ka pole. Mõne ametniku kabinetis olen esimese asjana öelnud, et ma ei paku altkäemaksu. Põhimõtteliselt ei anna. Mul ei ole jäänud muljet, et seda justkui oodataks, aga asjad ei liigu. Ma ei tea miks.

Kuidas mööbli valdkonnas tootearendus on muutunud? Kolmejalgne taburet on ikka veel nõutud kaup?

Eks mõned asjad jäävad. Meil on kujunenud nii, et põhiliseks tooteks on saanud spoonist painutatud mööbel või detailid. Sellised, mida laialdaselt hakkas kasutama Alvar Aalto. Lutheri tehases toodeti juba sellist mööblit. Vineeri kasutus kasvab aastas kaks-kolm protsenti. Ühest küljest on see hästi tugev materjal, teisalt on spooni ja vineeri tootmine väga ratsionaalne puidukasutus, midagi ei lähe raisku. Näiteks ehituse saalungid tehakse tänapäeval kõik vineerist. Ka kandevkonstruktsioone tehakse vineeritootmise põhimõttel. Omal ajal tähendas vineeri tulek mööblitootmises revolutsiooni. Puidust tooted ongi plastijärgse ajastu tulevik, sest puit ei reosta keskkonda ka lagunedes. Globaalses plaanis on puit hetkel tohutu trend, sest puiduga saab asendada näiteks betooni ja plastikut, mis mõlemad on väga suurte keskkonnamõjudega. Kui betoon oleks riik, reostaks see maailma igal aastal sama palju kui Hiina. Plastiku keskkonnamõjudest räägitakse aina rohkem, kuid veel ei räägita Eestis sellest, et naftapõhist plasti saab edukalt asendada puidu tselluloosist toodetud materjalidega. Rõivatööstus, mis on täna suures plaanis naftapõhine, pöörab järjest enam pilku puittekstiilile, mis on keskkonnasõbralikum ja kannatab paremini ümbertöötlemist kui puuvilla kiud. Soomlased kasutavad seda globaalset puidutrendi oskuslikult ära. Arendavad puidust kangaid, teevad puitkomposiidist autosid. Meie Eestis ei ole aga kuidagi nõus puidu väärindamise kõrgemale astmele liikuma.

Keskkonnakaitse mõtteviis on see, et viiks tootmise Bangladeshi, kus need tooted tegelikult siinsest regioonist suurema keskkonnakahju ja ka inimkahjuga valmis tehakse ja sõidutaks need kauba seejärel suurte laevadega siia ja tunneks ennast seejuures jube roheliselt.

Mis on viinud meid olukorda, kus räägitakse 30 000 noorest, kes ei tööta ega õpi, aga reaalselt kasutame juba samas suurusjärgus võõrtööjõudu?

Meil puudub sund töötada. Aastakümneid on noori õpetatud, et tee seda, mida tahad ja mis meeldib ja midagi muud ei pea tegema. See pole õige, lõppeks ei taha keegi midagi teha. Kusjuures nende inimeste nõudmised pole üldsegi väikesed. Kõik tahavad haigekassa kaarti, sotsiaaltoetusi, tasuta kõrgharidust jne, aga kohustusi ühiskonna ees nad nõus võtma ei ole. Tegelikult tasuta asju pole olemas ja keegi peab need kinni maksma. Kui mitte need inimesed, siis keegi teine. Ja siis tekib jällegi küsimus, kas nii on õiglane. Kui mõni ütleb, et mina ei taha maksta, aga sina maksa. Ent mis siis saab, kui keegi enam ei taha makse maksta?

Kui keeruline on nüüdsel ajal ühte tööstust n-ö nullist püsti panna?

Kui on olemas toimiv idee, siis on ehk raha võimalik leida, aga mitte pankadest. Alustav ettevõte pangast laenu ei saa, selleks pead olema ennast varem tõestanud. Pangandussektor enam äririske ei võta ja see on kahtlemata probleem.

Sellepärast ei asutatagi ääremaadele ühtegi uut ettevõtet?

See on üks põhjus. Ja ega ma eriti ei usu, et näiteks kusagil Võrumaal oleks tööjõudu vabalt leida, kuigi seal räägitakse suurest tööpuudustest. Maal on ka tööjõu osas praegu igal pool keeruline. Mõnes mõttes on ääremaade väljasuremine pöördumatu. Samas ma tean ise näiteks Mõniste ja Varstu kandis asjalikke väikeettevõtjaid, kes on väga töökad ja saavad hakkama. Aga meie elanikkonna arv on sedavõrd väike, et igasse väikelinna seda üleval hoidvat tööstust rajada pole võimalik.

Pluss veel igasugused keeldude nõudlejad, kes seda tänavatel kuulutamas käivad...

Ma väga loodan, et need, kes nõuavad uusi keskkonnakaitselisi meetmeid jne, et nad lähevad õppima keemiat, füüsikat ja loodusteadusi, et asuda välja töötama uusi keskkonda säästvaid tehnoloogiaid. Mitte ei lähe õppima sotsioloogiat, kunsti, laulmist, riigiteadusi või keskkonnakaitset. Ilmselt keemiatehnoloogiast sõltub meie keskkonna muutmine lähitulevikus kõige rohkem. Loosungitega lehvitamine ja lihtsalt nõudmine keskkonda paremaks ei tee. Ise tuleb teha. Kõigepealt prahti mitte maha loopida, edasi juba ise õppida, et midagi muuta.

Ain Alvela, Metsamajandusuudised.ee kaasautor

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandusuudised.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Madismäe
Ana MadismäeReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150