Autor: Metsamajandusuudised.ee • 30. aprill 2019

Kuidas saadakse statistilise metsainventuuri andmed?

Statistiline metsainventuur (SMI) on statistiline valikuuring, mille käigus mõõdetakse ühtlaselt üle-eestiliselt paigutatud proovitükke. Kuidas inventuuri täpsemalt tehakse selgitab Keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhtivspetsialist Allan Sims.

Metsa inventeerimine looduses.
Autor: Keskkonnaagentuur

Punktipõhine metoodika on riigitasemel hinnangute saamiks kõige täpsem meetod. Näiteks ülepinnaliselt metsa piiri määramisega võib arvestada, et iga piiri määramisel on mingi viga ning kuna kogu Eesti peale on metsade piiri hinnanguliselt 220 000 km, siis piiri ühemeetrine viga annab pindala 22 000 ha võrra erineva tulemuse, mis on peaaegu 1%. Kogu selle piiri looduses maha märkimine on liiga suur töö, mistõttu tuleks seda teha kaardimaterjalide alusel, need aga ei ole piisavalt täpsed, et alla meetrise täpsusega seda määrata. Kasutades metsade piiritlemisel näiteks satelliidipilte, mille piksel on 10 meetrit, siis võib arvestada, et minimaalselt on metsa piiri määramise viga viis meetrit, mis annab ka metsa piiri määramisel vähemalt 5% vea.

Mis alusel määratakse proovitükid?

Kasvukoha proovitükkidel määratakse puistutasemel takseertunnused nagu kasvukohatüüp, puistu enamuspuuliik, vanus, keskmine kõrgus, keskmine diameeter jms. Tagavaraproovitükkidel määratakse samad tunnused ning lisaks sellele mõõdetakse etteantud raadiuse (7 või 10 m) sees üle ka kõikide puude rinnasdiameetrid. Iga proovitüki kohta mõõdetakse 2-4 mudelpuul lisaks sellele ka täiendavaid tunnuseid nagu juurekaela diameeter, puu kõrgus, võra alguse kõrgus ja kahjustuste osakaal.

Välitööde aja ja transpordikulude kokkuhoiuks on proovitükid paigutatud kobarate ehk traktidena. Üks trakt on 800 meetrise küljepikkusega ruut, kus proovitükid on paigutatud ruudu külgedele iga 200 meetri järel. Ühes traktis on 16 proovitükki. Trakti kuju on valitud välitööde ajakulu optimeerimiseks nii, et välitööde käigus oleks võimalik samas kohas alustada ja ka lõpetada.

Proovitükid jaotatakse mõõtmiste korduse järgi ajutisteks ja alalisteks. Ajutisi mõõdetakse ühel korral, alalisi mõõdetakse iga viie aasta järel uuesti.

Mõõtmise kordumise alusel on jaotatud SMI perioodideks: SMI esimene periood oli 1999-2003, teine 2004-2008, kolmas 2009-2013 ning eelmisel aastal lõppes neljas periood (2013-2018).

Ühes traktis on koos vaid ühte liiki proovitükid, mistõttu võib ka trakte nimetada ajutisteks ja alalisteks traktideks. Kuna alalisi mõõdetakse iga viie aasta järel, siis igal aastal mõõdetakse 1/5 kõikidest alalistest traktidest. Alalisi trakte oli esimesel kolmel SMI perioodil 609 ning alates neljandast perioodist on iga aastaga suurendatud traktide arvu ca 60 võrra. Sellega saab SMI neljanda perioodi lõpuks kokku 914 alalist trakti, millel on kokku 14 624 proovitükki. Esimesel kuni kolmandal perioodil mõõdeti keskmiselt aastas 22 000 puud ning neljandal 31 000 puud.

Alaliste traktide kordusmõõtmise eesmärk on jälgida ka proovitükil toimunud puutasemel muutusi nagu kasvamine ja suremine. Puude muutuste jälgimisel on oluline suuta järgmisel mõõtmisel tuvastada sama puu ning seetõttu tehakse nendel proovitükkidel ka rohkem mõõtmisi puu täpse asukoha fikseerimiseks.

Ajutisi trakte mõõdetakse vaid üks kord ning igaks aastaks koostatakse uus ajutiste traktide võrgustik. Ajutiste traktide eeliseks on selle väiksem töömaht ning iga-aastase vahelduse tõttu juhuslikkuse tagamine.

Allan Sims, Keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhtivspetsialist

Jaga lugu
Metsamajandusuudised.ee toetajad:
Toomas KeltMetsamajandusuudised.ee toimetajaTel: 50 72 816
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150