Jaga lugu:

Kas metsa istutamine on majanduslikult tulus tegevus?

Riik seab metsaomanikule kohustuse raiesmikule uus metsapõlv rajada. Tavaliselt on selleks tähtajaks viis aastat. Uue metsa rajamisel mängivad tähtsat rolli nii majanduslik pool kui ka loodus ise. Metsamajandusuudised.ee vestles sel teemal HD Foresti juhi Toomas Kamsi, metsaülema Meelis Merenäkki ja andmebaaside arendusjuhi Villu Lukkiga, et selgitada välja, kas on majanduslikult otstarbekas uus mets ise istutada või metsaomanikuna võib kaaluda ka mets looduslikult uuenemisele jätmist.

Looduslik uuenenud mets.   Foto: HD Forest

Kui metsaomanikule on mets investeering ja ta soovib, et mets toodaks talle majanduslikku kasu, siis on mõistlikum investeerida metsa uuendamisse. Mets on vaja peale raiet kiiresti uuesti puitu tootma panna. Selleks parim viis on metsaistutamine ja hästi sobivad istutamiseks seemlatest aretatud kiirekasvuga istikud.

Enne metsaistutamist tuleks endale selgeks teha, kui suur on tehtav investeering ja mis on selle investeeringu tasuvus aastakümnete jooksul. Istutamine ja sellejärgne hooldus võib metsaomanikule maksab minna ca 1000-3000 eurot hektari kohta. See investeering tuleb peale raiet kohe alguses välja käia ja selle tasuvus ajajooksul on võrdlemisi väike.

Metsaomanike seas on levinud väide, et kui istutad ühe puu, selle kulu on alla ühe euro, aga 100 aasta pärast on puu väärtus 100 eurot. Lihtsustatult arvutades, sel juhul jääks metsaomanik 100-kordselt oma investeeringuga plussis. Reaalsus on aga teine. Kui kõik metsa uuendamisele ja hooldamisele läinud kulud aastate lõikes ära jaotada ja täpsed arvutused läbi viia, siis tasuvus võib jääda 2-3% juurde.

Milline on tasuvus metsas, mis on looduslikult uuenenud? Metsas, millesse investeering oleks alguses 0 eurot? Kas sellises metsas 100 aasta pärast oleks vähem metsamaterjali tihumeetreid? Tõsit ta on, et istutatud metsas võib tihumeetreid lõpuks tulla natuke rohkem ja uus metsapõlv saab viis aasta varem raiesmikule, kui looduslikult see ise tekiks. Ilma istutamiseta kaotaks metsaomanik 100 aasta peale ainult metsa viieaastase juurdekasvu. Kui metsaomanik on kaalunud majanduslikku poolt ja tal on see raha, mis uuendamisse investeerida, siis see on mõistlik kulu, mida teha.

Looduslik uuenemine soodustab segametsade teket

Looduse seisukohalt ei ole oluline, kas metsa uueneb looduslikult ise või istutab selle inimene. Mõlemal juhul viie aasta jooksul kasvab uus mets. Looduslikult tekiks meie kasvukohtades rohkem lehtpuu metsasid, aga praegusel hetkel inimesed eelistavad istutada väärtuslikumat okaspuud, lehtpuid istutakase suhteliselt harva.

Loodus võib metsa kasvama panna ka mahajäetud lauda katusele.  Foto: HD Forest

Metsapoliitikast tulenevad nõuded ei soosi hästi looduslikku uuenemist. Riiklikult määratud tähtajad metsa uuenemiseks on mõne mullastikutüübi puhul liiga lühikesed. Kahjuks looduslik uuenemine ei lähe nii kiiresti, kui riik tahaks. Lisaks ei loeta metsaseaduse järgi halli leppa uuendatavaks puuliigiks. Looduslikult sirgunud lepikud uuendusena arvess ei lähe, kuigi majanduslik väärtus on lepal ajas tõusnud ja arvatavasti jätkab tõusu veelgi.

Hall lepp on kiirekasvuline puu, mis aitab asendada energiatootmisel fossiilseid kütuseid. Leppa saab 90-ne aasta jooksul kolm korda raiuda. Samas bioloogilise mitmekesisuse mõistes loetakse lepikud, mis on vanusega 60 ja rohkem aastat, eriti väärtuslikeks metsaosadeks ehk vääriselupaikadeks.

Looduslikult kasvanud ökoloogiliselt mitmekesine mets on tervem ja suudab paremini toime tulla kliimasoojenemise mõjudega. Kui liiga suurel alal kasvavad ainult ühte liiki puud, siis on ka suurem risk, et metsakahjustused mõne kahjuri näol levivad väga laiaulatuslikult.

See, et meil on niipalju oksaspuumetsasid, ei ole looduse valik, vaid on pigem inimese pikaajalise tegevuse tulem. Näiteks Järvseljal asuv ürgmets, ei ole kuusik ega okaspuumets, vaid on segamets, kus haavad ja kased jt puud kasvavad läbisegi. Ilma inimese suunamiseta hakkab meie metsades okaspuu järjest rohkem ruumi andma lehtpuule.

Alati ei saa looduslikule uuenemisele lootma jääda

Metsaomanik peaks tundma ära need kohad, kus vaja ise metsa uuendamisse sekkuda. Mõne mullatüübi puhul on oluline teha näiteks maapinna ettevalmistus. On teatud kohad, kus istutamine on möödapääsmatu. Kindlate mullastikutüübide puhul tulevad peale lageraiet lopsakad rohttaimed ning põõsastest kuslapuu ja sarapuu, mis raskendavad uue metsa teket. Sellistes kasvukohtades võiks kohe sekkuda ja hakata metsa istutama. Selliste alade osakaal pole kuigi suur. Oluline on õigel ajal ära tunda, millises kasvukohas ei saa jääda lootma looduslikule uuenemisele.

Kindlasti võiks metsaomanik selles küsimuses nõu saamiseks pöörduda metsaspetsialisti poole. Spetsialist toob metsaomanikule välja erinevad stsenaariumid, mis juhtub, kui teeme nii jne. Tihtipeale on viis erinevat võimalust. Näiteks üks võimalus on maapind mineraliseerida ja jääda ootama, et sinna midagi peale kasvab. Soovitada saab ka mitte midagi teha. Sellisel juhul jääb risk, kas läheb hästi või läheb halvasti. Viimasel juhul tuleb viie aasta pärast rohkem kulutada, kui oleks kulunud kohe peale raiet istutades. Neid stsenaariume on palju ning metsaspetsialistil tuleb neid kõiki ette näha ja neid variante metsaomanikule tutvustada. Kindlasti ainult metsamajanduskava uurimisest ei piisa, tuleb minna ikkagi metsa ja asja koha peal vaadata.

HD Foresti varasema praktika põhjal saab välja tuua, et istutamist vajavaid alasid on ca 15%. Näiteks kui metsaomanik soovib soisest metsast, kus maha võeti männimets, ka tulevikus mändi saada, peab ta selle sinna uuesti istutama. Muidu soisest kasvukohast kasvaksid looduslikut ainult kased.

Puidutööstus peab muutustega arvestama

Metsaomanik mõtleb alati põlvkonna väliselt. Istutatud metsast saab tulu järgmine põlvkond. Majanduslikult ei pruugi istutamine olla metsaomanikule just kõige tasuvam. Omaniku otsus jätta mets looduslikule uuenemisel, võib mõjutada kõige rohkem ühiskonda, millel võib jääda saamata 100 aasta peale keskeltläbi 20-30 tihumeetrit puitu. Lisaks võib puidu kvaliteet erineda. Istutades saab valida, kas panna kasvama lehtpuu või okaspuu metsad. Looduslikul uuenemisel tekib rohkem segametsasid.

Istutatud kuusik.  Foto: HD Forest

Puidutööstus peab nende muutustega arvestama ja tegema vastavad ümberkorraldused. Me ei näe ette puidutööstuse arengut ja ei saa pragu ette ennustada, mida tööstus 70-80 aasta pärast vajab - ajal, mil rajatud mets saab raieküpseks. Puidukasutus on ajas muutuv. Juba tänapäeval kasvatatakse puu, lõigatakse see pisikesteks tükkideks ja pannakse tootena tehases kokku. Tehnoloogiad tööstustes järjest arenevad. 100 aasta pärast soovime arvatavasti puitu lahti võtta molekulideks ja neid siis oma vajadustele vastavalt kokku panna.

Me võime täna istutada tööstuse jaoks okaspuid, aga me ei tea, mis 50 või 100 aasta pärast meie puidutööstus vajab. Praeguseid saeveskeid ei ole sel ajal võib-olla enam olemas.

Tänaselgi päeval ei ole meie tööstused ainult üles ehitatud okaspuule, näiteks toodetakse Eestis ka kaseliimpuitu ja suurtes kogustes vineeri. Tööstus liigub tavaliselt metsa järgi, mitte vastupidi. Tööstus vaatab, kui on okaspuud, siis tootmine ehitatakse selle peale üles. Kui rohkem haaba, tehakse haavamassitehased jne.

Suured istatamistalgud on toredad, aitavad luua metsasektorile positiivset kuvandit. Milline on metsa istutamise majanduslik otstarbekus? Sellele küsimusele peab iga metsaomanik ise vastuse leidma.

Lugu on valminud koostöös HD Forest

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandusuudised.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789meelika@metsamajandusuudised.ee
Ana Madismäe
Ana Madismäereklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150Ana.Madismae@aripaev.ee