Vääriselupaikade teema ootab lahendust

Erametsaomanike suureks pahameeleks tõstatas eelmine aasta pead teema, mil FSC sertifikaati omavate puidutööstusettevõtetele pandi kohustus mitte vastu võtta puitu, mis pärit potentsiaalsetest vääriselupaikadest. Kahjuks tänaseks ei ole veel leitud ühtset ja mõistlikku lahendust selle olukorra leevendamiseks.

FSC nõudeid täitev puidutööstusettevõte ei saa potentsiaalsest vääriselupaigast tulnud puitu vastu võtta.  Foto: Pixabay

Eestimaa Looduse Fond koostas üksikute metsa inventeerimisandmete baasil andmestiku metsaosadest, kus nad arvavad olevat vääriselupaiga tunnuseid ja FSC Eesti esitas selle FSC sertifikaati omavatele puidutöötlemisettevõtetele. Paljud metsaomanikud ei ole kursis sellega, et nende metsaosa selles nimekirjas on ja et sertifikaati omavad puidutööstusettevõted ei pruugi nende puitu vastu võtta. FSC nõudeid täitev puidutööstusettevõte ei saa potentsiaalsest vääriselupaigast tulnud puitu osta, kui ei ole eelnevalt tõendanud, kas on raiutud see vääriselupaikast on või mitte.

FSC Eesti tegevjuht Indrek Talpsep leiab, et Eestimaa Looduse Fondi tehtud potentsiaalsete vääriselupaikade andmebaas aitab leida neid alasid, mis võiksid olla vääriselupaigad, kuid ei ole veel inventeeritud. Kui vääriselupaikadest pärit materjal on FSC süsteemis keelatud, siis potentsiaalsete vääriselupaikade (potVEPide) puhul ei ole see koheselt keelatud, vaid tuleb kontrollida, kas tegu on või ei ole vääriselupaigaga. “Kui tegemist ei ole vääriselupaigaga, siis võib materjali vastu võtta. Seega inventeeritud vääriselupaik ja potVEP kohe kindlasti ei ole võrdsustatud,” kommenteerib teemat Talpsep.

Eraldi andmebaasi jälgimine on tööstusele kulukas

Nordwoodi saetööstuse varumisosakonna juhataja Aivo Kalmeti sõnul ei ole tööstusettevõtjad antud olukorraga rahul. “Meie seisukoht on, et potVEPe ei saa käsitleda samaväärselt kui keskkonnaregistris määratud vääriselupaiku ja sellise nimekirjaga ei tohiks piirata metsa majandamist,“ kommenteeris ta.

Kalmet leiab, et uus kohustus lisab nende töötajatele töökoormust ning teeb toorme hankimise keerulisemaks ja kulukamaks. Lisatööna teevad nad materjali osas eelnevalt kontrolli, et vältida materjali saabumist ja siis tagasisaatmist. „Enne toorme ostu küsima tarnijate käest materjali päritolu dokumente, kontrollima need ning seejärel selgub, kas saame puitu osta või mitte. Tulenevalt eelnevast dokumentide kontrollimisest, ei tule üldreeglina juba kohale tarnitud koormat tagasi saata,“ täpsustas ta.

Talpsepa sõnul jõuti potVEPide nimekirjadeni seetõttu, et leida lahendus probleemile, mille tagamaad peituvad 2000ndate alguses. Sel ajal inventeeriti vääriselupaigad ja leiti üles hinnanguliselt umbes 50% vääriselupaikadest. Praeguseks on see seis kindlasti muutunud, sest paljud alad on juba tükk aega tagasi ära raiutud ning nendel kasvab juba noor mets. Kui riigimetsas on vääriselupaikasid tänu FSC standardi järgimisele pidevalt juurde inventeeritud, siis erametsades paraku loodus- ja kultuuriväärtuste inventeerimise kohustust ei ole. Samuti on vääriselupaikade mittemajandamine vabatahtlik looduskaitse meede. Lisaks sellele muutus 2017. aastal vääriselupaiku reguleeriv määrus, millega edaspidi saab vääriselupaiku keskkonnaregistrisse kanda vaid maaomaniku kirjalikul nõusolekul. “Tõime juba toona välja asjaolu, et see teeb erametsaomanike elu FSC raamistikus keerulisemaks ning probleemi tõsidust tajudes saime ka Keskkonnaministeeriumi esindajatega kokku. Teemat olid ministeeriumis selgitamas ka tööstuse esindajad, kes ütlesid samuti, et see muudatus teeb neil vääriselupaikadega metsaalade kontrollimise raskemaks,” kommenteeris Talpsep.

Tema sõnul FSC esindavad osapooled leidsid, et kui metsaomanikud ei registreeri oma vääriselupaiku, siis edaspidi ei saa kasutada ainult riiklikku vääriselupaikade registrit. “Seega olid probleemist juba ette teadlikud nii keskkonnaministeerium, Eesti Erametsaliit kui ka Eesti Metsa-ja Puidutööstuse Liit,” kommenteeris teemat Talpsep.

FSC süsteemis on põhimõtted, mis on globaalsel tasandil kokku lepitud. Üheks kokkuleppeks on see, et vääriselupaikadest ja teistest kõrge kaitseväärtusega aladest puitu FSC märgise all ei turustata. “Kuivõrd erametsades on vääriselupaikade hoidmine vabatahtlik ning samuti on puudulik nende inventeerimine, ei ole võimalik Eesti puhul väita, et metsade majandamine vääriselupaiku ei ohusta – sestap tehti nüüd nõue teatud alasid kontrollida,” lisas Talpsep.

Metsaomanikud olid pikalt teadmatuses

Eesti Erametsaliidu juhatuse nõunik Arpo Kullerkupp ei kahtle vääriselupaikade kaitsmise olulisuses, kuid tõdeb, et sellise nõude välja käimisel oli teavitustegevus väga nõrk. „Eesti Erametsaliidule selle kohast infot ei tulnud, et puidutööstusettevõtetele on edastatud potVEPide andmestik ja neil on kohustus hakata seda nimekirja kontrollima. Infot jagati ainult tööstuettevõtetele ja suurematele metsaomanikele. Enamus metsaomanikke oli sel teemal teadmatuses,“ kommenteeris Kullerkupp.

Liit omaltpoolt püüab aidata sellega, et metsaomanikud oleks piisavalt teavitatud. Metsaomanikele jagatakse infot, kus saab kontrollida, kas nende metsaala kuulub potVEPde nimistusse ja julgustatakse selles küsimuses abisaamiseks pöörduda kohaliku metsaühistu poole.

FSC Eesti lubab edaspidi tevitustööd tõsisemalt võtta ning selles osas suhtlemine ja koostöö metsaomanike organisatsioonidega juba käib. “Teavitustöö potVEPide osas on meie poolt olnud siiani peamiselt FSC sertifikaadiomanikele ning vähem väljapoole meie oma süsteemi. Praeguseks on kindel see, et vähemalt metsaühistud on sellest teadlikud ning Erametsaliiduga oleme kokku leppinud, et edaspidi teeme teavituse osas koostööd. Samuti plaanime hakata infot otse saatma kõigile Erametsakeskuse kodulehelt leitavatele metsaühistutele. Kõigi üksikute metsaomanikeni me kindlasti ei jõua, sest erinevalt mõndadest metsakokkuostjatest ei ole meil sellist registrit, et metsaomanikke läbi helistada. Samuti ei oleks selline tegevus kooskõlas andmekaitse reeglitega,” kommenteeris Talpsep.

Asjaloo teeb segaseks ka potVEPide andmete õigsus - nende vastavus tegeliku olukorraga metsas. Ajast, mil tabel koostati ja nüüd, mil seda kasutatakse, on metsades palju muutunud.

Talpsepa sõnul on kõik andmed saadud riiklike registrite päringust. “Oleme teadlikud, et see info võib olla vananenud. Samuti oleme teadlikud muudest probleemidest, sealhulgas sellest, et tegelikult on selle päringu abil saadud andmebaasis vääriselupaiku võrdlemisi vähe,” tõdeb Talpsep. Samas leiab ta, et ainus alternatiiv sellele oleks olnud see, et ettevõtted peavad mingil moel kontrollima kogu erametsadest pärinevat puitu. “Kuna selline olukord oleks jabur, siis lõime esmase kiire abivahendina Eestimaa Looduse Fondiga koostöös kõnealuse andmebaasi,” lisas Talpsep. Baas sai loodud metsaregistri andmete alusel. Potentsiaalsete kõrge kaitseväärtusega metsade leidmiseks kasutati näitajana puistu vanust.

“See pole kahtlemata ideaalne lahendus, aga antud olukorras on see selge samm edasi ning vähemalt vabastab probleemist kõik ülejäänud metsaomanikud, kelle metsad potentsiaalsetele aldele ei jää. Kindlasti võib öelda, et seesugune korraldus on ebaõiglane ning seda oleme arutanud nii ministeeriumi, Eesti Erametsaliidu, Eesti Metsa-ja Puidutööstuse Liidu kui ka paljude teiste osapooltega ning tulevikus näeme lahendusena seda, et kõrgete kaitseväärtuste inventeerimine oleks osa normaalsest metsakorraldusest,” leidis Talpsep.

Siiani on vääriselupaiga kaitselepingu sõlmimine metsaomanikule olnud vabatahtlik. See on metsaomaniku enda valik, kas sõlmib lepingu ja laseb oma vääriselupaiga andmed registrisse kanda. Kullerkupp leiab, et võib-olla liiga läbimõtlemata sammuna võib potVEPide teema saatuslikuks saada erainitsiatiivile üleehitatud vääriselupaikade kaitsele erametsades. Kui kolmandad osapooled saavad nii kergel peale panna lisapiirangud matsamajandamisele, siis parem karta kui hiljem kahetseda. “Metsaomaniku jaoks on see hetkel väga hell teema. Nad on vääriselupaikade osas kahtlustavaks muutunud ja enam nii kergelt vääriselupaiku oma initsiatiivil kaitsma ei tõtta. Metsaomanikud kardavad juba seda nime,” kommenteeris ta.

Potentsiaalse vääriselupaiga puhul telli metsa inventuur

Eesti Erametsaliit soovitab metsaomanikul enne metsatööde planeerimist uurida, kas tema mets kuulub potVEPide nimekirja. Kui see on seal, siis peab tellima oma metsa inventuuri ja laskma ülekontrollida, kas on tegemist vääriselupaigaga või mitte. “Vääriselupaiga inventeerija annab vastava dokumendi, mida saab esitada puidutööstusettevõttele tõenduseks, et tegemist ei ole vääriselupaigast pärit metsamaterjaliga. „Halvimal juhul tehakse raie ära, aga müüa pole pärast võimalik,“ leiab Kullerkupp. Kui metsaomanikul ei ole raiega kiire ja ta soovib metsa jätta veel kasvama, siis ei pea ta selle asjaajamisega tegelema. „Kindlasti võib nõu ja abisaamiseks ühendust võtta kohaliku metsaühistuga,“ lisas Kullerkupp.

Kindla soovi korral oma metsast tulu teenida, peab metsaomanik tellima oma metsa inventeerimise. “Selleks, et oma metsamaa andmebaasist maha saada, tuleks inventeerimis info edastada mitte ainult puidu kokkuostjatele, vaid ka meile. Kulud vääriselupaiga inventeerimiseks peab katma metsaomanik ise või siis rääkima läbi puidu kokkuostjaga, et kulusid jagada. Kui ala ei osutu vääriselupaigaks, saab kulud katta raietulust ja hiljem kuluna see tuludeklaratsioonis ära näidata. Kui ala osutub vääriselupaigaks, saab selle registreerida riiklikus andmebaasis ning taotleda riigilt kompensatsiooni,” pakkus lahendusi Talpsep.

Nordwood lähtub metsamaterjali päritolu selgitamisel eraldise põhisest kontrollist. „Kinnistu võib olla mõnikümmend hektarit suur, ühel eraldisel võib olla näiteks 0,1 hektaril arvatav vääriselupaik, mis aga ei piira kogu kinnistult metsamaterjali ostu. Kui soovitakse tuua materjali eraldiselt, millel arvatakse olevat vääriselupaik, peab vastava õigusega spetsialist enne materjali ostu kinnitama inventeerimise aktiga, et seal siiski vääriselupaika pole. Kui aga leitakse vääriselupaiga tunnused, siis antud kohast materjali osta ei saa,“ kommenteeris Kalmet.

Samas ta lisab, et see aga ei välista vääriselupaiga tunnustega metsa osa majandamist, kuna sealt võidakse toore müüa sertifikaati mitteomavatele ettevõtetele. „Üldjuhul toimub sellisel juhul tarnimine väljaspoole Eesti Vabariiki, mille tulemusena jääb lisandväärtuse loomine meie riigis ära ja oleme vaid toorme tarnijad,“ arvas Kalmet.

Kõik vääriselupaikade andmed peaks olema ühes registris

FSC Eesti püüab omaltpoolt kõik teha, et antud olukorda selgust tuua ja vääriselupaikade kaitseks süsteemi paremaks luua. Nad on hetkel lõppjärgus töörühma moodustamisega, mis hakkab potVEPide andmebaasi tehtud päringuid üle vaatama, andmeid uuendama, alasid teatud tingimuste alusel kitsendama jne. Talpsepa sõnul on töörühma ning selle loomisele eelnenud aruteludesse kaasatud nii looduskaitse osapooli, metsaomanikke, metsatööstuse kui ka erinevad riiklikke institutsioone. “Kahjuks oleme arutelude käigus tõdenud, et kiireid lahendusi ei ole.”

Metsaomanikele paneb Talpsep südamele, et enne raieid tuleb teha eelnev kontroll oma planeeritavale raiealale, vajadusel tellida inventuur ning inventeeritud vääriselupaiga puhul raie teostamata jätta.

Nordwoodi saetööstuse varumisosakonna juhataja antud teemas väga optimistlik ei ole. “Tulenevalt tooraine hankimise ebamõistlikest piirangutest võib juhtuda, et puidutööstus peab osadest kasutatavatest sertifikaatidest loobuma,“ tõdes Kalmet ja lisas, et nad on juba kursis sellega, et FSC Eesti on kokku kutsumas töörühma, kus vaadatakse üle potVEPide andmebaasi kriteeriumide tingimused. „Meie seisukoht on, et vääriselupaikade teema peaks olema üheselt selge. Kas on vääriselupaik riiklikul tasandil või ei ole. Eraldi potentsiaalsete vääriselupaikade nimekirjade pidamist peame ebamõistlikuks,“ oli Kalmet resoluutne.

Talpsepa sõnul soovivadki nad kõik inventuuridega leitud vääriselupaiagad kanda riiklikusse registrisse ning selle kõrvale enam teist vääriselupaikade andmebaasi ei plaanita teha. “Meie lahendus on ikkagi ainult nende alade tarvis, mis võivad teatud tingimustele vastates olla vääriselupaigad, kuid ei ole senini inventeeritud. Samuti uurime võimalusi viia andmestik asukohapõhiseks ja spetsiaalsele kaardikihile ning mitte jätkata metsamajandamiskavast lähtuvalt eraldisepõhise lähenemisega,” täpsustas Talpsep.

FSC Eesti tegevjuhi sõnul FSC süsteemis ei hakka kõrgetest kaitseväärtustest pärinevale puidule olema kohta ka edaspidi. “Standarditele vastamise puhul see paraku nii juba on ning ilma nendest põhimõtetest kinnipidamiseta kaotaks kogu FSC süsteem oma mõtte,” jääb Talpsep endale kindlaks.

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandusuudised.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Madismäe
Ana MadismäeReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150