Jaga lugu:

Teadusraha – mees annab sõna, mees võtab sõna*

Eesti teadlased elavad juba aastaid projektist projektini, mis tähendab, et pole mingit kindlust järgmise viie või isegi lähima paari aasta suhtes. Kuus teadlast rääkisid Äripäevale oma uurimisvaldkonna, rühma ja perekonna ärevast tulevikuväljavaatest. Nende hulgas ka Maaülikooli tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetooli endokrinoloogia professor Andres Valdmann.

Foto: Liis Treimann

Eelmise aasta 19. detsembril allkirjasid teadlased, poliitikud ja ettevõtlusorganisatsioonid presidendi juures Eesti teadusleppe, millega lubasid teadusrahastuse tõstmist 1 protsendini sisemajanduse kogutoodangust järgmise kolme aasta jooksul. See oleks lubanud teadusele lisaraha hinnanguliselt 47 miljonit eurot aastas. Selle aasta 28. mail otsustas valitsus säilitada teaduse rahastamise senisel tasemel ehk 0,71 protsendil sisemajanduse kogutoodangust.

Ühiskonnas puhkes pahameeletorm, teadlased on pettunud ega usu enam poliitikute antud lubadusi. Korraldatakse streike, kriisinõupidamisi, teadusmarsse. Teadlased lahkuvad vähese raha pärast välismaale või loobuvad ametist.

Teadlaste loodetud 47 miljonit eurot oleks olnud rohkem kui kogu praegune grantfinantseerimine. Teadusgrantide tihedas konkursis aga jäävad ellu vaid vähesed, raha ei jagu isegi parimatele. Raha oleks tulnud piisavalt palju, et lahendada kõik põlevad probleemid ja teha veel palju vajalikku. Loomulikult polnuks seda piisavalt, soovitud summad oleksid sellestki kaks korda suuremad.

Teadlased rõhutavad, et tugeva baasteaduseta pole tugevat kõrgharidust, kõrge lisandväärtusega ettevõtlust ega teadusmahukat Eestit. Tartu Ülikooli professor Toomas Asser ütleb, et varsti ei ole Eestis teadustöötajaid isegi mitte selleks, et akadeemilist struktuuri üleval hoida. Mõistagi ei ole siis ka inimesi, kes teeksid teadust eraettevõtluses ja hoiaksid teaduse sidet ülikoolide ja ettevõtete vahel.

Samas oli erakondade valmisprogrammide üks vähestest ühisosadest just see, et teadus ja ettevõtlus peavad olema tihedamalt seotud, et aidata majandusel kasvada. Poliitikute sõnavõttudes on kõlanud lause, et iga teadusesse investeeritud euro toob majandusse tagasi kuus eurot. Nad räägivad, et eelistavad olulisi valdkondi, ehkki pole selge, mille alusel valitakse välja olulised ning mis saab neist, mis mingil põhjusel ei ole olulised.

Pille Gerhold näitab zooloogiaosakonna laboris emasliblikat. See on võsavaksik, kes varsti muneb. Seda oodatakse, et röövikutele eri taimeliike pakkuda ja teada saada, mida röövik sööb ja mida mitte.  Foto: Liis Treimann

Tartu Ülikooli Ökoloogia ja maateaduste instituudi, zooloogia osakonna entomoloogia õppetooli ökoloogia vanemteadur Pille Gerhold uurib, kuidas on seotud taimede ja putukate mitmekesisus. Tema rühmas on kaks doktoranti ja kaks magistranti.

Gerhold on kuri teaduse napi raha pärast. „Üks protsent. See on õudne, alla ühe protsendi jääb isegi Ida-Euroopa tasemest madalamale. Ma ei tea, mida meilt oodatakse, lõputut püksirihma pingutamist? Tehke eimillegi eest tippteadust. See ei ole aus.”

Bioloogiline mitmekesisus ja kliimamuutused on Euroopa Parlamendi prioriteet ning rühm tegeleb mõlemaga. Me peame teadma, kuidas bioloogiline mitmekesisus on tekkinud ja kuidas püsib, et saaksime seda hoida ja taas tekitada, kui toimuvad kliimamuutused. Gerholdi teadusrühm töötab kogu maailma, mitte ainult Eesti looduse hoidmisega. “Mõttetu on Eestis alustada vaidlust, milleks seda kõike on vaja. Kui Euroopa on aru saanud, miks majandusele on tähtis loodus, siis tuleb siin ka sellest aru saada. See ei ole arvamise koht,” sõnab Gerhold.

Paraku on Gerholdi ja tema meeskonna tulevik tume. Praegune grant saab läbi aasta lõpus. Sealt tuleb kogu Gerholdi palk ja rühmaliikmete stipendiumid. Uus taotlus on teele pandud, kusjuures seal on kirjas isegi suurem meeskond, sest uurimismaht kasvab: pannakse putukate ja taimede uurimine kokku, milleks oleks vaja ülikooli kaks osakonda koos tööle panna.

Gerhold on veendunud, et tema grandi jaoks teele pandud ideed on head, tema CV pole samuti kehva, aga kindlust tuleviku suhtes tal siiski ei ole. Rahapuuduse tõttu peab teadusagentuur koostama pingerea ja see annab eelise veel paremate näitajatega vanematele teadlastele, kes on kauem töötanud ja kauem publitseerinud. Akadeemilise edukuse näitaja on vanematel teadlastel parem, seega on neil suurem tõenäosus raha saada. Teenelisi teadlasi ei peaks muidugi kõrvale jätma, lihtsalt raha on juurde vaja, räägib Gerhold.

Grandi saajad selguvad novembris. Kui raha ei tule, on Gerholdil ja tema rühmal aega kaks kuud, et uut tööd otsida. Rühm on kohkunud, nad ei ole julgenud lõpuni arutada, mida sellise juhul teha. Doktorantidele tuleks leida uued juhendajad. Magistrandid ilmselt loobuksid doktoriplaanist. “Mul ei ole mineku mõtted veel kinnistunud, ma ikka loodan. Äkki ma saan, ma kirjutasin hea taotluse, ma olen kaks korda saanud, äkki riik tõstab teadusrahastust…“ mõtiskleb Gerhold. Pikalt muretseda ei saa, praegu peab veel teadust tegema.

Kui rahastust ei tule, on plaan A minna välismaale. Gerhold on varem töötanud neljas riigis. Plaan B on leida Eestis muu töö täiesti väljaspool ülikooli. See mõte kriibib hinge, kuid Gerholdil on pere, kaks last, ning ta ei kavatse ilma palgata elada ja teadust hobi korras teha. Gerholdi abikaasa on samuti teadur, kelle rahastus kestab veel mõned aastad.

Gerholdi sõnul on Tartu Ülikoolis olnud väga hea ökoloogiaharidus, mida tunnustatakse üle maailma. Siin tehakse tipptasemel teadust ja selle kadumisest oleks väga kahju.

Professor ja “tippsportlased” Märja katsefarmis Tartumaal. Andres Valdmann ja tema teadusrühm näevad looma kui tervikobjekti.  Foto: Liis Treimann

Eesti Maaülikooli tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetooli endokrinoloogia professor Andres Valdmanni rühm uurib, miks jääb osa lehmi haigeks, osa mitte.

Eesti on piimatoodangu poolest lehma kohta Euroopas teisel kohal. Piimanduse osakaal põllumajanduse kogutoodangust on umbes üks kolmandik. See on meile majanduslikult oluline valdkond.

Kõrge piimatoodanguga lehmal läheb piima tootmiseks vaja palju energiat. Piltlikult öeldes umbes nii palju päevas kui inimesel, kes jookseb kolm maratoni. Seega on lehm nagu tippsportlane. Suur koormus tähendab aga sageli tervisehäireid. Eesti holsteini tõugu lehmad püsivad karjas ainult 2,3 laktatsiooni, samas kui hea oleks 4-5. See on inimese tekitatud problem. Lehm lüpsab siis, kui ta poegib. Kui ta ei tiinestu, ei ole majanduslikult otstarbekas teda pidada. Valdmanni rühm uurib, miks lehmad ei tiinestu. Praegu on fookus emakapõletikel, mis on kasvav probleem.

Professor Valdmanni uurimisrühma eelmine projekt lõppes 2018. aastal ning ta oli sunnitud oma töötajatele ütlema, et tulevik on tume. Mitmed rühmaliikmed otsisid uue töö. “Kahju, et neid ei ole, aga kui inimlikult vaadata, siis mul on hea meel, et nad on leidnud endale uue rakenduse” ütleb Valdmann. Praegu koosneb tema teadusrühm kahest doktorandist ja katsetehnikust ning elatakse Maaülikooli toetusest, mida jagub veel aastaks. “Kui uut taotlust ei rahuldata, siis järgmisel aastal me päris ära ei sure, aga suurt midagi teha ka ei saa,“ ütleb Valdmann. Tema sõnul on hea, et räägitakse tootmise ja teaduse koostööst, aga seda koostööd ei saa kuidagi teha, kui teadust ei toetata.

Järgmiseks aastaks on taodeldud rühmagrant, mis tegelikult ei kataks ära kõiki kulusid, kuid lootus sellekski on alla 10 protsendi. Kõik põllumajandusteadused kandideerivad ühes pundis: agronoomia- taimekasvatus, metsandus, veterinaarmeditsiin, loomakasvatus. Eelmisel aastal rahastati kõigest üks rühmagrant. “Seda on selgelt liiga vähe. Edukalt toimivaid teadusrühmi tuleks ikka ka rahastada,” sõnab Valdmann. Tema peab oma rühma tööd väga kvaliteetseks ning seda peegeldavad ka tulemused.

Kuigi lehmade sigimisprobleeme uuritakse maailmas mujalgi, siis Valdmanni sõnul on tema uurimisrühmal oma lähenemisnurk. “Ma leian, et me võiks uute teadmiste saamiseks küll seda tööd jätkata, mitte oodata teiste tulemusi.”

Eesti poliitikute vastu on Andres Valdmannil usaldus kadunud. “Kas nad on lihtsalt asjatundmatud või petetakse sihilikult.“

Maarja Grossberg seisab päikesepaneelide testimislaboris TalTechi peamaja katusel, mis seisab jõude, sest ei ole inimesi, kes sellega tegeleks. Teadur, kes labori välja arendas, lahkus pärast mitmeid ebaõnnestunud taotlusi akadeemilisest maailmast erasektorisse ning on seal samal teemal tegutsedes edukas ettevõtja.  Foto: Liis Treimann

TalTechi Keskkonna- ja materjalitehnoloogia instituudi optoelektroonsete materjalide füüsika laboratooriumi juhataja, professor Maarja Grossbergi rühm arendab päikseenergeetika materjale ja tehnoloogiat.

Grossbergi uurimisrühm, mis koosneb enam kui kahekümnest inimesest, uurib ja arendab uusi keskkonnasõbralikke ja odavaid materjale päikseelementides rakendamiseks. Välja on töötatud ka päikesepatarei tehnoloogia, mida arendatakse koos ettevõtjatega.

Meil on vaja energiaallikaid, mis on keskkonnasõbralikumad, efektiivsemad ja paindlikumate rakendusvõimalustega. Päikeseenergia on aga üks kõige suurema potentsiaaliga energiatootmise allikaid ja on seetõttu ka üheks võtmeteemaks Euroopa Komisjoni energiapoliitika kujundamisel.

Grossbergi institutsionaalne uurimistoetus lõppeb sel aastal. Uus taotlus on sisse antud, kuid raha saamise tõenäosuseks hindab ta 15%. Uue taotluse suund oleks viia päiksepatareide arendus järgmisele tasemele, et efektiivust tõsta. Kui rahastust ei õnnestu saada, taotleb Grossberg üha uuesti, kuni asi õnnestub. Aga kui ei õnnestugi, tuleb pillid kotti panna, ütleb ta. „Alati on võimalik midagi muud tegema hakata.“ Kadunud teadusrühma ei ole aga enam võimalik uuesti üleöö luua.

“Kogu aeg räägitakse, et meil on vaja majandust edasi viia, riigi innovatsioonivõimekust tõsta, aga see ei saa sündida ilma teaduseta,“ sõnab professor. Kogu TalTechi õppetöö on otseselt seotud teadusega. Kui maailmatasemel teadust kõrval ei ole, ei kujuta Grossberg ette, mis õppetööst saab. Teaduseta kaob ühel hetkel ka valdkonnaõpe täiesti ära.

Grossbergil jagub rahajagamise süsteemi kohta ka kriitikat. Lähedaste kolleegide kogemus viimastel aastatel projektiraha taotlemisel on näidanud, et võetakse küll välisretsensentide hinnangud taotlusele, aga aeg-ajalt ei võeta neid arvesse ja on ka olnud juhus, kus retsensent on täiesti ebakompetentne olnud. Kahjuks aga ühtegi apellatsiooni ei ole arvestatud. Pidevalt käib lobitöö ja raha saamine on loterii.

Marko Mägi on Tartus Ropka pargis linnalindude populatsiooni jälginud aprillist saati, kui linnupojad olid veel munas. Tühjade kätega ei jää ta kunagi, Tartu Ülikooli linnuökoloogide paigaldatud pesakastides meeldib lindudel käia igal aastal.   Foto: Liis Treimann

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi veedab oma varahommikud Tartus välitöid tehes, kus jälgib linnupoegi. Ta annab neile isikukoodi- rõngastab, mõõdab ja kaalub.

Tartu Ülikool on Kilingi- Nõmme ümbruses juba 25 aastat metsalindude pesitsemist uurinud, kuid Marko Mägi on säästuprogrammi peal ja teeb tööd hetkel ainult Tartu linnas. Pole raha, et suuremal uurimisalal silma peal hoida. “Vähemalt midagi, et ennast vormis hoida ja andmeid koguda. Tuleb piskuga läbi ajada,“ tõdeb Mägi, kes rõngastab rääkimise ajal 16,65 grammi kaaluvat rasvatihase poega. Linnukese jooksmeluud ning tiivapikkust saab ta ilmselt mõõta viimast korda, kuna 15päevane lind lendab peagi pesast välja.

Edela-Eestis on teadlastel 1200 pesakasti, Tartu linnas 60. Nende juures käiakse igal hommikul kella viie paiku. Linnas on parem töö vara ära teha, et ei peaks igale huvilisele selgitama, mis toimub. Lühikesed vestlused linnakodanikega on toredad, kuid mõnikord kipuvad mööduvad tädikesed pikalt rääkima, näiteks sellest, kui mitu lindu tema tubli kass on kinni püüdnud.

Mägi on lindudega tegelenud üle 20 aasta. Praeguses uurimisgrupis, kus on ligi kümme liiget, on tema töö kindel veel aastaks. Mis edasi saab, on segane. Mägi ütleb, et paar aastat tagasi oli tema uurimisrühm heal järjel: oli palju kraadiõppureid, tehti palju tööd ja kiiresti. Raha aga jäi iga aastaga vähemaks ja järelkasvu ei ole. „Mul on praegu üks magistrant. 4-5 aastat tagasi oli koos doktorantidega kokku neli-viis. Samas mahus oma uurimistöid jätkata on keeruline,” ütleb Mägi.

Vilunud liigutustega kaheksat tihasepoega mõõtes ja andmeid välimärkmikusse kandes selgitab Mägi, et teadusrühm, kuhu ta kuulub, uurib elutempo kulgemist looduses. Linnud käituvad inimestega sarnaselt, nende perestruktuur on põhimõtteliselt sama. Nad moodustavad paare, on monogaamsed, abistavad üksteist. Teadlased uurivad, kuidas kulgeb nende elu linnas ja kuidas maal ning saavad sel moel teha järeldusi ka inimeste kohta. Praegu saavad teadlased tegeleda hädapäraste väiksemate projektidega, mis ei nõua palju raha, ainult inimese tööd. Peaaegu täiselikult on ära lõpetatud füsioloogiliste uuringute tegemine, sest lihtsalt ei ole raha. Väliuuringud on olulised, aga tegelikult on sama oluline linnu sisse vaadata.

Mägi tõdeb, et teaduri töö võib minevikku jääda. “Olen hakanud vaikselt teaduse hulka oma töös vähendama. Varuväljapääsuna pühendan end ülikoolis õppetööle – kui teadust ei õnnestu teha, siis ülikoolis õppejõude on ikka vaja,“ usub ta. Samas tõdeb Mägi, et teadlase elus on plussid, mis kaaluvad üles isegi suurema palga. Teadlane on nagu kunstiinimene, loominguline. “Teadlane on fanatt! Sa pead tundma, et nüüd ma lähen sinna metsa ja tegelen selle asjaga,” sõnab Mägi. Mägi tõdeb, et rahapuudus teaduses eraldab hästi kiiresti fanatid sõkaldest. Kas see just eesmärk peaks olema, selles ta kahtleb. “Ühel hetkel tuleb punane joon ette.”

Värviline taust juhtivteadur Tuuli Käämbre selja taga on terve inimese jämesoole kude. Pilt on tehtud konfokaalmikroskoobiga ning selle abil uuritakse raku struktuuri.  Foto: Liis Treimann

Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi keemilise bioloogia laboratooriumi juhataja, juhtivteadur Tuuli Käämbre teadusrühm uurib kasvajate ja lihasrakkude energiametabolismi ehk seda, kuidas rakud funktsioneerivad.

Bioloogiateadus on Eestis tasemel, aga kuna rahapuudus on nii suur ja grantide jaotamine on muutunud loteriiks, ei saa teadusrühm, kus töötab 12 inimest, sageli teha seda, mida oleks vaja – selle asemel uuritakse seda, mida sellistes oludes saab uurida. Tema rühm selgitab välja, kuidas vähirakud energiat toodavad, kuidas nad seda transpordivad ja miks mõni vähirakk on sedavõrd agressiivne. Unikaalse kasvajate uuringuga on tema rühm jõudnud kaugele ja nende tegemisi tunnustatakse ka rahvusvaheliselt. Uurimisgrupi tulemused näitavad, et mida pahaloomulisem on kasvaja, seda rohkem energiat ta vajab. See, kuidas kasvaja energiat toodab, erineb rakukultuurides inimese kasvaja kliinilises materjalis oluliselt. Töö tulemus võiks muuta vähiravi tõhusamaks, samuti paraneks mitokondritega seotud haiguste diagnostika. Kui õnnestuks leida koostööpartnereid ravimifirmade hulgast, võiks teha ka esimesed ravimikatsetused. “See on eesti rahvale väga oluline,” ütleb Käämbre.

Grandiraha lõppeb detsembris. Rühm taotles suurt rühmagranti, kuid tõenäosus seda saada on 10-20%. “Vahel tundub, et kõik pingutused on asjatud. Ometi on see teema, mis võiks meile kõigile väga palju anda,” sõnab Käämbre. Olukorda muudab veelgi halvemaks riigipoolse tegevustoetuse puudumine KBFI-le.

Eelmise taotlusega saadud kallis aparatuur jääb sellisel juhul laborisse tolmu koguma. “Tunnen, et mind on alt veetud. See on nii stressirohke, see pidev taotlemine. Jälle ei saa, jälle ei saa…” tunnistab Käämbre. Ebastabiilne süsteem saadab tema sõnul noortele teadlastele sõnumi: otsige endale uus töökoht, teil ei ole Eesti teaduses tulevikku.

Raha jagamise süsteemi peab ta kohati poliitiliseks. Hindamiskomisjonis on küll väga pädevad inimesed, aga mulje on, et igaüks proovib tekki endale poole tõmmata. Käämbre hinnangul tuleks rohkem arvestada välisretsensentide arvamusega.

Kui rahastust ei tule, peaks Käämbre ilmselt grupi laiali saatma. “Ei ole nii, et me teeme seda selleks, et „oi, kui huvitav oleks teada“, vaid see on oluline,” ütleb üle kahekümne aasta valdkonnas tegutsenud teadlane.

Tallinna Ülikooli loomaluude võrdluskogus näitab Lembi Lõugas hobuse pealuud. Kogu aitab arheoloogilist materjali võrrelda.   Foto: Liis Treimann

Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu paleozooloog ja vanemteadur Lembi Lõugas teab, mis tunne on teadusrühm laiali saata.

2014. aastal pidi Lõugas laiali saama üheksast inimesest koosneva laboratoorse arheoloogia töörühma. Tolleaegses IUT taotlusvoorus jäi suur hulk teadustöödest rahast ilma ja arheoloogias sai toetuse ainult üks projekt. Kukkumine oli karm. Lõugase sõnul liiga karm, sest enamik esitatud projekte olid väga tugevad. Samas on tõde ka see, et Eesti riik ei saa kunagi hakata kinni maksma iga teadlase uudishimu, märgib ta.

Lõugas sai jätkata tänu väiksematele projektidele ning Tallinna Ülikoolile. Eelmine aasta algas pikaaegsele paleozooloogile rühmagrandiga, millega on teadustöö kindel veel kolm aastat. "Püüame siiani üles ehitada seda, mis eelmisel korral pooleli jäi."

Loomaluudeuurija Lembi Lõugase rühm uurib kesk- ja vara-uusaja toitumist mitmest eri aspektist- näiteks toidu päritolu. Praegu on rühmas viis inimest, aja jooksul lisandub üks arheoloog ja üks ajaloolane. Tänu sellele teadusharule teame näiteks, milline oli tol ajal valdav toit ning sellest tingitud ainevahetusprobleemid. Muuhulgas uurivad teadlased tollase inimese ja keskkonna vahelisi suhteid. Saame teada, kuidas keskkond on mõjutanud meie talurahva või linnaelanike eluolu, millised olid traditsioonid.

Tartu Ülikooliga kahasse töötaval rühmal on aastas kasutada 114 000 eurot. See võib tunduda suur summa, kuid teadlaste palgad võivad olla kesised: vanemteaduril 1600 eurot kuus, teaduril 1300 eurot. Grandiraha eest saadki rühma kaasata neli vanemteadurit, aga mingist arendusest ei saa juttugi teha, selleks raha ei jagu.

Lõugas peab oluliseks noorte kolleegide kaasamist. Neid on vaja, neil on teistsugused ideed, nad vaatavad teadustööle teise nurga alt ja teevad koostööd Eestist väljas olevate teadlastega. Kahjuks on pealekasvu vähe. “Ma enda pärast ei muretsegi, aga noored, kes tulevad… Mis saab neist pärast projekti? Pärast doktorikraadi kaitsmist? Mitmed võivad jääda tööta. Karm elu” mõtiskleb Lõugas.

Kui nüüd teadusele raha juurde ei tule, ei juhtugi eriti midagi. “Kõik jääb vanaviisi, arengut ei toimu, üritame ots otsaga kokku tulla. Kahju on kolleegidest, nad istuvad kogu aeg nagu nõelte peal. Kogu aeg vasardab peas mõte, et see on ajutine ja mis tuleb pärast, seda ei tea. Kindlust ei ole,” sõnab Lõugas.

Arheoloogiat loetakse humanitaarteaduseks, kuid see kasutab loodusteaduslikke meetodeid. See teeb ta kallimaks teaduseks kui on näiteks ajalugu, arhiivindus või museoloogia.

Valitsuse otsus valmistas teadlases pettumuse. “Mingid põhimõtted võiks kehtida. Kui lubatakse, tuleb lubadust pidada. Seda valitsust ei saa enam võtta täie tõsidusega” sõnab Lõugas.

Tasub teada

Teadlased esitasid järgmisel aastal algavate uurimuste jaoks 487 taotlust. Selleks, et kõik ellu viia, oleks vaja pea 80 miljonit eurot. Rahastuse saab ilmselt 20-30 protsenti projektidest ning nendegi rahastamiseks on tegelikult vaja, et teaduse rahastus riigieelarvest tervikuna tõuseks. Esialgsed rahastamisettepanekud selguvad novembris. Sisuliselt on paljudel teadlastel alates jaanuarist hambad varnas, sest grandiraha saab otsa ning uue saamise tõenäosus on 10 protsenti. Eelmistelgi aastatel on uurimisraha saanud vaid viiendik projektidest.

13. juunil kutsus president Kersti Kaljulaid Kadriorgu riigikogus esindatud erakondade esimehed, Eesti teadlaste ja ülikoolide ning ettevõtlusorganisatsioonide esindajad, et arutada detsembris allkirjastatud teadusleppe tulevikku. Otsustati, et oodatakse ära suvine majandusprognoos. Suvel kohtutakse laiemalt teadlaste ja ettevõtjatega, et arutada, millised on teaduse perspektiivid, siis saab teemaga edasi minna. Septembris edastatakse riigieelarve eelnõu riigikogule.

Peaminister Jüri Ratas vastas küsimusele, millal jõuab Eesti olukorda, kui teadusesse panustatakse 1 protsent SKTst, et lähema kolme aasta jooksul sellist võimalust ilmselt ei ole.

* Kindla lubaduse kohta kasutatakse väljendit “mehesõna”. Ütlemine on Eesti Keele Instituudi sõnul küllap iroonia selle pihta, et kindlast lubadusest ehk mehesõnast ei peeta tihtilugu kinni. Teadusleppe allkirjastamine 19.12. 2018, Jüri Ratas: “Kui sõna antakse, siis tuleb sõna ka pidada.”

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandusuudised.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789meelika@metsamajandusuudised.ee
Evelin Süld
Evelin SüldtoimetajaTel: 534 46 746evelin@metsamajandusuudised.ee
Ana Madismäe
Ana Madismäereklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150Ana.Madismae@aripaev.ee