Kuidas valmis aruanne „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2019“?

Mõned päevad tagasi valmis Keskkonnaagentuuris aruanne „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2019“, mis annab ülevaade jahiulukite asurkondade seisundis toimunud muutustest ning soovitused küttimiseks 2019/2020 jahihooajal.

Karu  Foto: Äripäev AS

Sellise aruande kokkupanek on Keskkonnaagentuuri iga-aastaseks tööülesandeks ning üheks peamiseks sisendiks maakondlikele jahindusnõukogudele sõraliste ja Keskkonnaametile suurkiskjate küttimismahtude üle otsustamisel.

Kuidas ulukeid seiratakse?

Selleks, et aru saada, millised muutused ulukiasurkondades on toimunud, kogutakse ja analüüsitakse suures koguses ja väga erisuguseid andmeid. Suure osa algandmete kogujateks on jahimehed, kellele koos õigusega jahiulukeid küttida kaasneb EV jahiseaduse kohaselt ka seireandmete kogumise kohustus.

Suurkiskjate puhul on seireandmestikus keskse tähtsusega jahimeeste poolt tehtavad suurkiskjate ja nende jälgede vaatluste kaardistamine. Näiteks möödunud aastal esitasid jahimehed meile kokku 3433 karu vaatlust, millest 781 juhul oli tegemist poegadega emakarudega. Nende vaatluste analüüsil eristati 82 erinevat sama-aastaste poegadega karu pesakonda, mis on viimase viieteistkümne aasta suurim pesakondade arv.

Suurkiskjate kohta kogutava vaatlusinfo põhjal hinnatakse ka nende arvukust. Samuti koguvad jahimehed vaatlusinfot sõraliste kohta, kuid nende puhul ei ole eesmärk mitte niivõrd arvukuse hindamine, kuivõrd just asurkonna soolisest jaotusest ja järglaskonna osakaalust ülevaate saamine. Kui veel kümmekond aastat tagasi lähtuti sõraliste arvukuse hindamisel vaid jahipiirkonna kasutajate poolt antud arvukushinnangutest, ehk siis asurkonna suurus saadi kõikide jahipiirkondade arvukushinnangute summeerimisel, siis täna toetub paljuski nende tegevusjälgede, näiteks metsa alla jäetud pabulahunnikute ja talvel lumme jäetud jäljeradade, loendustele. Mõlemad loendused tehakse igal aastal mööda püsimarsruute. Pabulaloenduse marsruutide kogupikkus on 1500 km ja jäljeradade loendamiseks kasutatavate oma üle 4500 km. Esimest viib Keskkonnaagentuur läbi spetsiaalsetel seirealadel jahimeestest sõltumata, teise peavad aga jahimehed oma kasutuses olevas jahipiirkonnas igal talvel ise tegema. Talvise jäljeradade loenduse hea külg on see, et sõraliste kõrval annab ta aimu terve rea erinevate väikeulukite arvukustrendidest. Talvise jäljeloenduste edukaks teostamiseks on aga vaja häid lumeolusid ja jahimehe valmisolekut just sellel kõige sobivamal hetkel loendama minna. Viimased kuus aastat on selles osas väga heitlikud olnud. Väga oluliseks info allikaks on küttimisandmed ja kütitud suurkiskjatelt ning osadelt sõralistel vanuse ja viljakusnäitajate määramiseks kogutavad bioproovid.

Jätkuvalt kogutakse jahipiirkonniti antavaid arvukushinnanguid, mida eelpool mainisin, kuid seda infot kasutatakse arvukuses toimuvate muutuste suundade ja teataval määral ka suhteliste muutuste hindamiseks. Küttimisvajaduste hindamisel neid andmeid numbriliselt arvukusena enam aluseks ei võeta, sest sõltuvalt liigist võivad hinnangud ja reaalne arvukus kordades erineda.

Ulukite tekitatud kahjud on olulised

Asurkonna seisundit iseloomustava info kõrval on küttimissoovituste koostamisel olulisel kohal info ulukitega seonduvatest kahjudest: näiteks see, kus ja kui palju erinevad ulukiliigid metsa kahjustavad, karud mesipuid rüüstavad, hundid kariloomi murravad ja haned põlde kahjustavad ning kui palju loomi liiklusõnnetustes hukkub. Paraku on see ülevaade kahjustustest veel mitme koha pealt üsna lünklik. Kõige parem on riigil ülevaade vast suurkiskjate ja haneliste kahjudest, sest nende puhul makstakse kahjukannatajale kompensatsiooni. Kõige kesisem on aga teave ulukite tekitatud põllukahjude, välja arvatud hanede kahju, kohta.

Omajagu puudulik on ülevaade ka ulukite tekitatud metsakahjudest, sest paljud metsaomanikud neist Keskkonnaametit ei teavita. Selleks aga, et jahihooajal küttimist suunata sellistesse kohtadesse, kus seda kahjude ohjamiseks kõige enam vaja, on oluline just teave värsketest jahihooajale eelneva aasta jooksul tekitatud kahjudest. Saamaks paremat pilti põdra toitumisharjumustega kaasnevast kahjustuste üldisest foonist, on juba kümmekond aastat kevadeti tehtud spetsiaalset põdrakahjude seiret männinoorendikes ja keskealistes kuusikutes. Näiteks sel kevadel tehti sellist seiret 1129 männinoorendikus ja 598 kuusikus. Üle vaadatud männinoorendikes esines värskeid, põtrade poolt viimasel talvel tekitatud vigastusi keskeltläbi kuuel puul sajast, sealjuures neljal puul sajast selliseid, mis noore männi arengut oluliselt mõjutab. Kuusikutes võis põdra hammaste tekitatud koorevigastusi näha aga keskmiselt 2-3 kuusel tuhandest. Piirkonniti on aga siin olukord väga erinev: on kohti kus kahjustusi praktiliselt ei ole ja on ka selliseid, kus enamik puid on vigastatud. Viimane kehtib eeskätt männinoorendike kohta.

Milline on suurulukite olukord Eestis?

Kui 2017. aastal alguses elas meie hinnangul Eesti metsades keskeltläbi 15000 põtra, siis 2019. aasta alguses oli neid 12400. Seega on viimaste aastate intensiivsema küttimise tulemusena õnnestunud põdra arvukus langetada märksa mõõdukamale tasemele. Samas on olukord piirkonniti üsna eriilmeline: on piirkondi, kus põdra arvukust enam madalamale viia pole põhjust, kuid on ka piirkondi, kus metsakahjude vähendamiseks tuleb seda veel langetada. Lähema paari aasta eesmärgiks on viia põdra arvukus tasemele 10000-11000 isendit, kuid tahaks loota, et see samm õnnestub teha eeskätt kõrgema põdra asustustiheduse ja kahjustusriskiga piirkondade arvelt.

Põder.  Foto: Äripäev AS

Kuue aastaga on enam kui kolmekordistunud metskitsede arvukus. Sellega koos on kolmekordistunud ka metskitsedega seotud liiklusõnnetuste arv ja viimastel aastatel on selgelt näha ka metskitse tekitatud metsakahjustuste suurenemist. Metskitse arvukuse tõusu peatamiseks tuleks sel jahihooajal küttida vähemalt 35000 kitse, mida on ligi kolmandiku võrra rohkem kui neid möödunud aastal lasti.

Metskitse asurkonna ohjamisel võiks palju abi olla ilvesest, kelle põhitoiduks need väikesekasvulised hirvlased ongi. Üks täiskasvanud ilves tarbib toiduks aastas keskeltläbi 50 metskitse ehk viimastel aastatel kui ilvese asurkonna suurust on hinnatud 400 isendile, läheb nende roaks umbes 20000 metskitse aastas. Kaheksa-üheksa aastat tagasi oli nii ilvese arvukus kui ka panus metskitse asurkonna ohjamisse kaks korda suurem. Metsaomanikel on igatahes põhjust suunurki kergitada, kui talvel oma kuusekultuuri läheduses selle kaslase jälgi kohtab. Kuna ilvese arvukus ei ole loodetud määral taastunud, siis tuleb jahimeestel tõsisel pingutada, et metskitse asurkonda vaos hoida. Kõige tõenäolisemaks metskitse arvukuse langetajaks võib lähiaastate perspektiivis saada ikkagi mõni karmim talv või taudi puhang. Samas oleksid nii karmi talve kui ka haiguspuhangu tagajärjed metskitse asurkonnale oluliselt mõõdukamad, kui arvukuse edasine tõus õnnestuks ära hoida.

Metskitsede seast võtavad oma osa ka hundid, kuid nende toidus on väga olulisel kohal ka põdrad, hirved ja metssead. Siinsetest suurkiskjatest selgelt kõige enam murravad hundid ka kariloomi, kelle murdmisjuhtumite üle arvestust ja kahjusid käib kohapeal hindamas Keskkonnaamet. Eelmisel 2018. aastal registreeriti selliseid juhtumeid 157 ja nende käigus murdsid hundid kokku 919 lammast ja 23 veist, aasta varem oli murdmisjuhtumeid 183 ja nende käigus kaotas elu 1121 lammast ja 10 veist. Hunte endid ei ole arvuliselt kuigi palju. 2018. aastal oli Eestis kokku 20 hundikarja, kus sündisid kutsikad. Möödunud jahiaastal kütiti kokku 67 hunti ja kevadeks jäi neid metsa eeldatavasti 100-130 isendit. Seega võib öelda, et talve lõpus oli meil looduses iga hundi kohta laias laastus 100 põtra ja üle 1000 metskitse. Siia ritta võiks seada ka umbes 60-70 punahirve hundi kohta, aga kuna suur enamus hirvedest elab saartel ja üle 95% huntidest mandril, siis nende teed ristuvad harva.

Karudel läheb aga hästi ning nende arvukus on viimastel aastatel tasapisi suurenenud. 2018. aasta sügise seisuga küündis nende arvukus Eestis 750 isendini. Karudega kõige enam seotud kahjude liik on mesitarude rüüstamine, mida enamasti teevad noored hiljuti iseseisvunud isendid, kellel on veel inimpelglikkus väike. Keskkonnaameti poolt registreeriti 2018. aastal Eestis kokku 267 ja aasta varem 323 mesitaru rüüstamist. Koos karu pesakondade ja üldarvu suurenemisega võib sellel aastal suurendada veidi ka karude küttimislimiiti, kuid senisest märksa enam tuleks jälgida seda, et need karud kütitaks eeskätt sealt kus nad kõige enam kahju tekitavad.

Eesti jahiulukite seas aastaid väga suurt rolli etendanud metssea arvukust iseloomustavates näitajates ja ka kütitud loomade arvus on viimase 3-4 aasta jooksul toimunud seitsmekordne langus. Selliste muutuste peamiseks põhjuseks on mõistagi 2014. aasta septembris Eestisse jõudnud sigade Aafrika katk - haigus mis oma olemasolust tänini riigi erinevates nurkades aeg-ajalt märku annab. Siiski katku roll metssea arvukuse reguleerijana on muutunud hetkel teisejärguliseks. See, kas metssea arvukus hakkab suurenema, langeb või jääb samaks sõltub hetkel suuresti jahimehest. Soovitav on lähiaastatel hoida metssea arvukust madalal, seest koos arvukuse suurenemisega suureneb ka risk uuteks katku puhanguteks. Kasvanud metssea arvukuse juures tekiks uue katkulaine puhul olukord, kus nakkuse kandjaid ja nakkusohtliku materjali saab looduses olema taas piisavalt palju, et selle jõudmine koduseafarmidesse jälle võimalikuks osutub.

Rauno Veeroja, Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandusuudised.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789
Kerto Kangur
Kerto Kangurreklaamimüügi projektijuhtTel: 569 18 931