Aasta metsamajandaja soovib, et talud Eestimaal taas õitsele lööks

Tänavuse aasta parimaks metsamajandajaks tunnistatud Ardi Allikmets on missiooniks võtnud oma Harjumaa paepealsel asuvad ja juuremädanikust vaevatud vanad talumetsad korda teha, et oleks, mida järglastele pärandada.

Ardi Allikmets autasu vastu võtmas.   Foto: Vladislav Musakko, Postimees/Scanpix

Harjumaal Saue vallas Kernu kandis kunagise kolme talu maadel metsa majandav Ardi Allikmets nendib murelikult, et tegelikult ei soosi meie poliitika juba viimase veerandsaja aasta vältel eestlaste põlist eluviisi maal, kus talus haritakse põldu, peetakse pudulojuseid ja majandatakse n-ö peremetsa ning kõige sellega on võimalik ennast ära elatada. Talu kui maa sool, tervik, kus üks tegevus täiendab teist, ei näi meie ühiskonnas enam teab mis väärtus olevat.

Vastupidi – praegu näeb ta hoopis seda, kuidas suurfirmad nii põllu- kui metsamaid kokku ostavad ja kui nüüd kutsutaksegi noori peresid maale, meelitades neid vanade talukohtadega, siis tegelikult ei kuulu pakutavate talusüdamete juurde enam nende kunagist pärisosa – maad. Maad ja metsad on erastamise järgselt suures osas müüdud, erastatud ja ärastatud, sest sellise maa esmakordne müük on ju meie riigis maksuvaba.

Aga mis maamees sa ilma maata oled? Ainus võimalus nendel oma juurte juurde tagasipöördujatel on hakata oma isade maal mõnda põllu- või metsatükki ütleme Rootsi pensiondifondi haldavalt ärihailt või RMKlt rentima. Et siis elama justkui rentnikuna oma kodumaal, mis vaevalt kuigi jätkusuutlik eluviis saab olema.

Siiski – kuni meil on veel Ardi Allikmetsa moodi tõsiseid ja agaraid eesti mehi, kes näitavad, et oskavad olla oma maa hoolivad peremehed, püsib ka lootus, et viimast kui killukest tükki Eestimaast siiski maha ei müüda ja äkki pigem hakatakse tagasi ostma.

Allikmetsa praegused valdused koosnevad ta enda enam kui saja-aastase põlistalu maadest, millele ta on aja jooksul sugulastelt juurde ostnud kaks talukohta koos maaga, aga ilma talusüdameta. Nüüd siis tuleb neid tasapisi korrastada, haigusi välja tõrjuda ja juba nakatunud tükke välja raiuda, et järeltulijaile heas korras metsad jääksid. Ja ta loodab, et lapsed ikka esivanemate talukohas edasi elaksid. Lootust on, sest poeg võttis lihaveised ja juba tuli tallu toimetama.

Äripäeva küsimustele vastab 2019. aasta parim metsamajandaja Ardi Allikmets.

Mis metsa siin Harjumaal majandada, siin polegi enam õiget metsa?

Eks siin on jah need paepealsed maad ja siin on väga palju juuremädanikku, mis metsale liiga teeb. Enamjaolt on need vanad talumaad, vanad metsakarjamaad, kus loomad trampisid mööda kuusejuuri ja nii see haigus pääses levima. Nüüd tuleb sellepärast ka päris palju lageraiet teha, sest ega juurepessu muidu välja saa.

Mul oli siin üks ilus kuuseeraldis, ei raatsinud seda veel raiuda, et ilus, las kasvab veel. Aga siis hakkasid puud kuivama, siis juba lükkas tuul neid ümber, siis tuli ürask sisse ja lõpuks ei saanudki sellest midagi. Tulemuseks oli rägastik. Nii on, et hoiad nagu küll seda metsa, aga loodus ühes juuremädanikuga teeb oma töö.

Ja sellepärast ongi ehk mulje, et kasvõi siin Kernu kandiski pole enam metsa, sest kui vähegi kasu tahad saada, oled sunnitud raiuma. Kunagised talumetsad on ju praegu pealegi küpses eas.

Ega see 85 hektarit metsa ole ju ometi põhiline äraelamise allikas?

Otseselt ei ole, aga mets aitab ikka. Ma majandan metsa FIEna, natukene on ka põllumaad, on mõned mesilaspered, veidi saab küttepuid müüdud, aga jah, mujal kusagil ametis ma ei käi, nii et on aega oma asjadega tegeleda. Nii ma siin katsun kuidagi naha toore hoida.

Minu kasutuses on kolme endise talu maad. Ise elan põlistalus, mis on meie suguseltsi käes olnud üle sajandi, teised kaks olen siin aja jooksul sugulastelt välja ostnud. Nende talusüdamed on nõukogude ajast saati juba võõraste käes, talumaad – põllud ja metsad aga õnnestus endale osta.

Metsas on põhiline töö praegu uuendus?

Kui raiud, pead ka uuendust tegema. Kuigi juurepessuga langid jäävad enamasti looduslikule uuenemisele. Olen püüdnud seda uuenemist suunata kase kasvu soodustamise suunas, ehk õnnestub niimoodi haigused metsast välja saada. Uuendusega on ka nii, et ega mändi siinkandis eriti kultiveerida ei saa, männinoorendiku söövad ulukid ära. Ja üldse noort metsa söövad nii kitsed kui põdrad. Mul veidi vedas, tegin oma suuremad istutused nelja aasta eest kui kitse arvukus oli maas ja need puud pääsesid suurema kahjuta kasvama. Nüüd üks raiesmik on otse Haapsalu maantee ääres, sinna loodan ikka männi tagasi saada, ehk maantee lähedus peletab ulukeid veidi eemale.

Millest väikemetsaomanik peaks ennekõike lähtuma, et mets oleks hoitud ja pere söönud?

Tegevus metsas tuleb seada metsa tervisliku seisundi järgi. Ja võtta metsast oma vajadustest lähtuvalt. Mets on ju nagu pank, kui on ikka tarvis suuremat summat kas investeeringuks või on vaja midagi ehitada, siis tuleb metsa minna ja teostada mingi raie. Eelkõige proovid ikka neid haigemaid kohti raiuda, millega on kiire.

Kas Eesti inimesel puudub tänapäeval huvi maade ja metsadega jännata?

Nojah, eks see nii kipub olema. Riigi poliitika ja maksusüsteem ju ka soosib maade müümist. Tagastatud maad saad ju müüa maksuvabalt, aga kui sealt metsa maha võtad, siis pead riigimaksud ära maksma. Maa müüakse enamasti firmadele, ka välismaalastele ja ega Eesti riik ju seda kuidagi ei takista. Meil ei ole nii nagu Rootsis, et eraisik saab maad müüa vaid eraisikule ja firmad kauplevad omavahel. See väldiks ka põliste talumaade minekut suurfirmade kätte.

Maade koondumine suurfirmade, sageli ka välismaiste omanike kätte teeb murelikuks?

Nojaa, see firma müüb selle hiljem edasi välismaalastele, pensionifondile või kellele tahes ja lõpuks Eesti põlisel inimesel polegi enam ei oma maad ega metsa. Põllumajandustootjad ja vallavalitsused ju praegu pakuvad, et noored pered, tulge maale elama, anname teile maja ja puha. Aga seal saadki ju enamasti vaid maja, millel põllu- ja metsamaad on ümbrusest ära lõigatud. Nii oled küll justkui maaelanik, aga lõppeks ikka vaid tööline ühes suurfirmas.

Mida metsaühistusse kuulumine annab?

No esmalt seda, et saan kohe igasugustele metsaostukõnedele vastata, et ajan oma asju läbi metsaseltsi ja ei müü teile midagi. Aga jah, tänapäeval saad seltsist praktiliselt kõik vajalikud teenused – vana metsa raiumisest uue metsa istutamise ja hooldamiseni. Neil on omad kindlad koostööpartnerid ja see annab ka eraomanikule kindluse, et tööd saavad korralikult tehtud. Ja peaaegu kõik toetused on ka surutud nüüd läbi metsaseltsi. Ühistud on läinud suuremaks ja suudavad ka puidumüügis juba arvestatavat mahtu pakkuda, neil on otselepingud ning tänu sellele on ka saadav hind parem. Vardi metsaühistu meeldib mulle eriti. Varem tegutsesid nad rohkem Raplamaal ja kui ma veel nende liige ei olnud, siis ma olin natuke kadegi, kui sealkandis ringi sõitsin ja nägin, kui ilusad ja korras sealsed metsad on. Et tahaks ka sellist korda. Ja lõpuks siis saingi sellesse seltskonda. Ja nüüd on juba ka kõik naabrid Vardis.

Kuidas ühiskond ja riiklik suhtumine soosib ühe eraomanikust ettevõtja elu ja olu?

Kes on erametsaomanik? Me oleme ju kõik n-ö ühes pundis, olgu sul hektar, sada või tuhat. Oled sa suurfirmast omanik või peretalu pidaja, vahet ju ei tehta ei toetuste maksmises ega muus suhtumises. Põllumajanduses annab see eriti tunda, metsanduses on viimastel aegadel vähemalt toetuste süsteemi hakatud diferentseerima. Üldiselt talumeheks meil loetakse seda, kes põldu peab. Mõistet talu- või peremets meil ju ei hinnata ega tunnistata. Ja palju neid väikseid ettevõtjaid, talusid, kes tõesti ka metsi majandavad ikka enam järel on. Nad pole ju enam suutelisedki tegutsema. Suuromanik saab oma suure pinna pealt ka suure toetuse, saab selle arvelt korraliku tehnika osta, väike seda ei suuda.

Riik ei soosi eestlaste põlist eluviisi maal, kus talu tegeleb suvel põllumajandusega ja talvel metsandusega, peetakse kitsi ja lambaid, toodetakse villast tooteid või tegeldakse veel millegi muuga, et see kõik oleks üks tervik, mis mahub talu mõiste alla. Kõige tipuks käivad meil põllu- ja metsamajandus eraldi ministeeriumite alla, mis näitabki riigi suhtumist – põld ja mets on ametnike silmis kaks täiesti erinevat asja. Äkki nüüd EKRE võtab maainimese toetamise endale rohkem südameasjaks, ei tea. Vähemalt on kuulda, et mõtted liiguvad selles suunas. Siiamaani polnud neidki.

On´s siis põllupidaja kuidagi eelisseisus erametsaomaniku suhtes?

Ikka jah. Põllumees saab hektaripõhist toetust, metsaomanik ei saa. See kõigepealt. Ja põllumees lõikab igal aastal saaki, metsamees saab seda samal maal teha 70–100 aasta järel. Maamaksu aga maksame ikka kogu aeg, ka siis, kui metsamaaga kaasnevad vaid kulutused. Ja metsas seenel käia ja värsket õhku tahavad hingata kõik. Ja enamik neist tahavad ka, et metsi ei raiutaks. Piiranduid on ka erametsaomanikule üksjagu rohkem kui põllumehele. Ajal, kui põllumees kevadel põllul, künnab, külvab, mürgitab ja seal pole mingit linnurahu, kuigi ka põldudel pesitseb palju linde, metsas aga tahetakse raierahu kehtestada koguni neljaks kuuks. Põldudelt võib linde peletada, metsas peab neid aga justkui igal moel hoidma.

Metsanduse arengukava koostamist ka jälgid?

Ausalt öeldes üha vähem. Kui sinna hakati loosi teel esindajad valima, siis muutus see asi minu jaoks juba koomiliseks ja nii ma pole ennast enam viimaste arengutega kursis hoidnud. Ei tundu väga tõsine see imelik kemplemine seal olema. Arengukava on kindlasti vajalik, aga ega see väiketalude arengule küll kuidagi kaasa aita. Põhiküsimus on seal ikka raiemahtudes ja n-ö suurel pildil.

Kuidas näeks välja tasakaalustatud suhtumine metsaraietesse?

Võiks mõelda nii, et vana mets võetakse küll maha, aga kõigepealt ka raiesmikul avanevad lindudele uued võimalused pesitsemiseks. Mõne aasta pärast on seal juba metsanoorendik, mis samuti koduks paljudele uutele liikidele. Vanas metsas on ühed liigid, noores metsas teised, ega elu sellepärast veel metsast kao.

Tõsi – praegu on raiumist ikka päris palju. Autoga sõites kohtab rohkesti lageraielanke, aga teisest küljest võib sellele vaadata ka nii, et maastik muutub vaheldusrikkamaks – on erinevas eas metsi, on kultuuri, noort isekasvanud metsa, keskealist metsa ja tegelikult on ikka ka vana metsa.

Ega lageraiete ulatus praegu liialt suur ole?

Minu meelest võiks ennekõike riigimetsas meie n-ö ühise metsa majanduslikku kasutust rohkem vaos hoida. Nüüd maareformi lõpus läksid ka need kunagised talumetsad, mida keegi tagasi ei tahtnud, RMK valdusesse. Riik paneb käpa peale nendele sisuliselt põlisrahva maadele ja metsadele, mille RMK siis järjepannu oksjonil maha müüb. Ja ostjaks on enamjaolt ikka ja jälle suurfirmad, sest kohalik talumees ei pääse nende hindade juures, mis oksjonitel tekkivad, löögile.

KES ON KES - Ardi Allikmets

•Sündinud 1958.

•Peab oluliseks maaelu hoidmist ja traditsioonilise talumajapidamise säilitamist ning väärtustamist.

•Metsamaad 84,9 hektarit.

•Metsamaa suures osas endiste talude metsistunud heina- ja karjamaid, mis nõukogude ajal kuulusid kolhoosile.

•Metsamaal on muinsuskaitse- ja pärandkultuuriobjekte, metsa väiksemad lahustükid paiknevad piki maanteed

•Metsatööde üks sihte on järeltulijaile jätta korrastatud metsad.

•Osaleb aktiivselt nii Allika külaseltsi kui Vardi metsaühistu tegevuses.

•Majandab oma metsi füüsilisest isikust ettevõtjana.

•Ardi Allikmets järgib metsas tegutsedes peale metsaseaduse ka vana talupojatarkust ja häid tavasid. Näiteks jäävad teede äärde kasvama puisturibad, lageraiet planeerides jättis naabri elamule puhvriks oleva metsaosa kasvama jne.

Allikas: Erametsaliit, Metsamajandusuudised.ee

Oled proovinud mõnda sellist tükki osta?

Jah, siin toonane Kernu vald munitsipaliseeris ka neid nn peremeheta maid. Ei osanud nendega midagi peale hakata ja müüs maha. Üks tükk raiuti paljaks, see kogub nüüd võsa. Teine tükk müüdi ka enampakkumisel maha. Ma tahtsin seda küll osta, sest mul polnud oma metsale avaliku tee pealt otsest juurdepääsu, selle maatüki kaudu oleksin saanud. Aga ei õnnestunud osta, sest firmad krutivad need hinnad sedavõrd üles.

Omal ajal olid tagastamisele mitteminevad maad ka Kernu vallas riigi abiga katastrisse kantud. Need oli kavas erastamisele panna. Aga toonane keskkonnaminister Villu Reiljan pani selle asja kõik seisma ja kuna metsatükid olid kõik juba katastris, siis pandi need esmajärjekorras oksjonile. Hinnad läksid seal aga nii kõrgeks, et kohalik inimene ei jaksanud sealt suurt midagi soetada.

Regionaalpoliitikas näib, et riik loodab palju kohalikule algatusvõimele ja kodanikuliikumisele, et ise sellest n-ö käed puhtana hoida?

Kui meil siin liideti Kernu, Nissi ja Saue vallad ja Saue linn, siis ka toonitasid ametnikud ikka, et nüüd peate hoogustama külaliikumist ja kodanikualgatust, et oma probleemidega vallavalitsusse jõuda. Ja eks me siis panime ka seitsme külaga seljad kokku. Sellega on ka nii, et ühest küljest tahetakse, et see nn kolmas sektor aktiivsemaks muutuks, aga teisalt pean oma kogemuse põhjal tunnistama, et ega väga palju sõnaõigust ka ei taheta anda. Või siis peab selle sõnaõiguse eest tõsimeeli võitlema. Kuigi nüüdne uus Saue vald siiski MTÜdega arvestab, nende toetamiseks on välja töötatud uus süsteem ja selles osas peab nende ees mütsi maha võtma.

No sina oled ju aktiivne mitmel rindel, aga kuivõrd õigustatud on sinusugustele kogu regionaalpoliitikat üles ehitada?

Olen jah suhteliselt vaba mees ja mul on tõesti ehk rohkem aega ajada neid ühiskondlikke asju. Aga annan endale aru, et kui inimene käib viis päeva nädalas tööl ja tal on ka oma pere, siis on ju väga raske selle kõrvalt veel mingit ühiskondlikku asja ajada. Ainuüksi mingi projekti kirjutamine on paras põhikohaga töö. Kusjuures, kui oled mingi paari tuhande euro saamiseks selle töö korra läbi teinud, raha pole ikkagi saanud, siis teist korda pole ju enam mingit indu seda teha.

Kui antaks voli midagi nipsust muuta, siis mis see oleks?

Ma teeks selge vahe sisse erametsaomaniku ja suurfirmast metsaomaniku vahele. Et see suuromanike lobitöö ükskord lõppeks, et kõik seadused kipuvad nende kasuks kaldu olema. Eesti inimene on rohkem väärt, kui pelgalt oma maal rentnikuna elamine ja tal peab olema see võimalus. Seda ei tohi ära võtta. Sama kehtib ka põllumeeste kohta – peame taas õppima väärtustama talukultuuri. Ma saan aru, et esimese vabariigi aegu enam tagasi ei saa, aga võiks ikkagi pingutada selle poole, et oleks vähemalt võimalik peretalu pidades ennast ära elatada. Kõige hullem, kui kõik muudkui järgemööda oma põliseid maid maha müüvad.

MIS ON MIS - Kogu pere metsapäev

Toimus: Rakveres 24. augustil.

2019. aasta metsamajandaja tiitli kandidaadid olid: Aivo Liiv, Ardi Allikmets, TÜ Eesti Ühismets, Madis Arm, Margus Loogna, Martin Kõdar, Martin Kalk, Jan Pulk, Relsiit Haldus OÜ, Kükkeri Ait OÜ, Tiit Toobal, Toomas Härm ja Urmas Orusalu.

Hindamiskomisjoni kuulusid: metsaomanik ja pikaajaline metsakonsulent, metsaühistu Ühinenud Metsaomanikud juhatuse liige Tiit Kosenkranius, vabakutseline metsandusajakirjanik Viio Aitsam, metsakorraldaja ja 2018. aasta parim metsamajandaja Lauri Salumäe ning Erametsakeskuse kommunikatsioonijuht Kertu Kekk.

Ain Alvela, kaasautor

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandusuudised.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789
Kerto Kangur
Kerto Kangurreklaamimüügi projektijuhtTel: 569 18 931