Minister Rene Kokk: tuleb rääkida nii tuumajaamast kui tselluloositehasest

Rene Kokk.  Foto: Siim Lõvi /ERR

Keskkonnaminister Rene Kokk (EKRE) usub, et kliimasoojenemise taga on ka inimtegevus, aga ei arva eriti palju elektriautodest, on skeptiline Rail Balticu suhtes, lubab vähendada lageraielankide suurust, ei toeta lennupiletitele rohemaksu lisamist, küll aga biolisandit kütuses, tahab linnurahu kaitsealadele ja ei pea plaani vahetada kantslerit.

Minister Rene Kokka usutles ERRi uudisteportaal.

Kuidas teie seletaksite Lokuta või Eidapere inimestele, mis on kliimaneutraalsus ja miks see on kasulik?

Kui võtame eelduseks, et inimtekkeliselt on kliima viimastel aastasadadel soojenenud nii palju nagu meile räägitakse, siis Euroopa pingutab, et vähendada CO2 heidet.

Kuidas seda selgitada näiteks tädi Maalile või onu Oskarile? Piltlikult öeldes – nii palju, kui autoga sõites tuleb summutist CO2 välja, tuleb seda ka ära siduda, selles suunas liigume. Seda saab teha metsa abil, aga ka erinevate arenevate tehnoloogiatega, mis suudavad CO2 tehaste korstnatest kinni püüda ja väärindada...

Mulle tundub, et peaksime CO2 vaatama mitte ainult kui suurt probleemi, mis see kahtlemata on, vaid teisest küljest kui võimalust tegelda tehnoloogiate arendamisega, leida lahendusi, kuidas pöörata see lõpuks inimkonnale plussiks.

Pöörata plussiks – mille? CO2?

CO2 kinni püüdmise ja väärindamise. Need tehnoloogiad arenevad lähemate aastakümnete jooksul kindlasti edasi.

Suur osa Euroopa Liidu riike tahab 2050. aastaks jõuda kliimaneutraalse majanduseni. On see ka Eestile vajalik ja jõukohane siht?

Kas on jõukohane, seda on täna lihtsam küsida kui sellele vastata. Oleme uuringute käigus saanud sellele hinnalipiku, et kliimaneutraalsuseni jõudmiseks tuleks Eestis investeerida ligi 17 miljardit eurot.

Mulle küll tundub, et poliitikud võtavad eesmärke, mis on kaugel, kergekäelisemalt kui neid, mis on lähitulevikus. Toon prügi näite. Me teadsime 2008, et meil tuleb 2020. aastal 50 protsenti jäätmetest taaskasutada, aga praegu me maadleme sellega.

Eesti võtab praegu toormena ringlusse vaid 32 protsenti jäätmetest.

Sõltuvalt metoodikast 28-44 protsenti.

16,7 miljardit eurot on Eestis üldse vaja, et jõuda 30 aastaga kliimaneutraalsuseni, kuid lõviosa peaks andma erasektor 12,12 miljardi euroga. Kuidas te kavatsete selle raha meie ettevõtjatelt kätte saada?

See on hakanud ka meedias oma elu elama, kuidas riik hakkab ettevõtjat pigistama. Aga vaatame, mis igapäevaselt toimub. Riik on ju aastaid ehitanud kergliiklusteid, on erinevaid meetmeid energiatõhususe saavutamiseks, küll majade soojustamine, küll ettevõtjate toetamine erinevate programmidega, ökonoomsemad seadmed...

See on igapäevane protsess, kus ettevõtjad vaatavad niikuinii, kuidas energiat kokku hoida, võtta kasutusele ökonoomsemaid seadmeid... See pole nii drastiline ja hirmuäratav.

12 miljardit on suur raha.

On. Aga palju asju teevad ettevõtjad niigi. Kasvõi see, et inimesed ostavad elektriautosid ja me soodustame seda.

Elektriautod, väga tore. Kas Eesti taastab elektriautode ja laetavate pistikhübriidide toetuse?

Meil on üks kohe avanev meede, kust me anname toetust.

Rääkisin just automüüjaga, kes ütles, et riigi toetus elektriautode ostmiseks on null.

See tuleb. Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu on meil avanemas meede, kust toetame 5000 euroga elektriauto soetamist.

Kunagi olid need toetused suuremad?

Jah, ju siis olid rahaliselt paremad ajad.

Siin ongi valik – kas kliimaneutraalsus või riigieelarveline kokkuhoid.

Samme tuleb teha mõistlikult. Elektriauto on küll üks hoob, millega saame CO2 emissiooni vähendada, aga väga palju ei räägita sellest, kui palju maksab elektriauto tootmine ja mis maksab selle käitlemine, kui eluiga otsa saab. Näiteks avariilise elektriauto käitlemine jäätmena maksab päris hulga raha. Ma ei ütle, et me ei peaks siin edasi minema, aga ütlen, et samme tuleb targalt teha.

Teie ei ole elektriautode usku?

Pean ausalt tunnistama, et isiklikult – kui Rene Kokk – jätaksin selle [elektriauto etapi] vahele ja hea meelega ootaksin vesinikutehnoloogia pealetulemist. Olen ka keskkonnaministeeriumis algatanud nn vesiniku töögrupi, kes hakkab koos teiste ministeeriumidega tegelema vesinikutehnoloogia uurimisega, kaasates meie teadlasi ja vaadates paremaid referentse Euroopas, kuidas edasi minna. Mina olen pigem vesiniku usku.

Eestis kliimaneutraalsus – tähendab see otsust lõpetada täielikult energiatootmine sellisel kujul, nagu meil praegu on?

Seda me näeme ajas, mis päriselt saab. Aga ma kindlasti toetan, et riik peab endale alles jätma põlevkivienergia tootmise kui võimaluse.

Olen ikka öelnud, et ära aja enne vana kaevu kinni, kui uus valmis on. Nii olen seda meelt, et enne kui me lõplikult ei ole valmis põlevkivienergiast loobuma, peavad alternatiivid olema käega katsutavad, olgu selleks vesinikulahendused, tuulepargid, päikeseenergia, laineenergia või tuumaelektrijaam. Mitte, et oleksin suur tuumaelektri fänn, aga energiat on meil vaja ja nüüdisaegne tuumaenergia ühe alternatiivina väärib kindlasti arutelu ühiskonnas.

MINISTER RAIEMAHTUDEST

Kas raiemahtu Eestis tuleks vähendada?

Vastuse saame siis, kui metsanduse uus arengukava on lõpuks valmis. Need andmed, mida mina prargu tean, näitavad, et Eesti ei raiu rohkem kui on juurdekasv.

Ja vähendada lageraie osakaalu?

Praegune lageraie lubatud piir tõsteti mõne aja eest seitsme hektarini, kuid mulle tundub, et me ilmselt liigume tagasi 5 hektari suuruste lageraie lankide juurde.

Kui metsandusest veel rääkida, siis kaalume linnurahu kehtestamist kaitsealadel ja raiejäätmete, ka okste, purustamise keelustamist lindude pesitusajal.

Kas teie olete valmis astuma kõigi nende kõhklejate vastu, kellele sõna tuumajaam toob meelde kohe Tšernobõli, ja seletama, et tegelikult on tuumatehnoloogia see, mis annab meile energiakindluse?

Olen valmis otsima inimesed, kes on pädevad seda rääkima ja neid [avalikkuse ette] tooma. Arutama peab, rääkima peab. Meil ongi probleem, et tihti jääme tabudesse kinni, ei taha asju arutada. Me ei taha uusi tehaseid ja kanalaid avada, ja enne kui jõuame rääkima hakata, muutume väga närviliseks. Peame kindlasti arutama rohkem ühiskonnas.

Millal te viimati Hiiumaal käisite?

Eelmisel suvel.

Tuleks uuesti minna ja koos nendega, kes tahavad Hiiumaa lähedale merre tuuleparki rajada, kuid kelle mõjuhinnanguid ei taha Kärdlas keegi kuulata.

Siin me olemegi kohas, kus asjad ei ole mustvalged. Kui räägime, et põlevkivienergia on paha, paneme selle kohe kinni ja lähme üle tuuleenergiale, siis tuuleenergia jaoks tuleb leida need kohad, kus on [majanduslikult] optimaalne ja ka inimestele vastuvõetav.

Ma kindlasti ei tõtta ütlema, et see [tuulepark] peab just sinna tulema. Meil on Eestis veel võimalikke kohti. Kindlasti ma ei toeta, et tuleks minna üle inimeste. Kas puudutab see tuuleparke või karjääre, esiteks peavad arendajad saavutama [kohalike] inimestega kokkulepped.

Ja kui ei saavuta? Nagu oli näiteks Tartu tselluloositehase puhul, kui lõpuks ei huvitanud kedagi keskkonnamõju uuringud, tehase ehitamise plaan sumbus emotsionaalsesse vastuseisu.

Ongi väga halb ja väga hirmutav, et me isegi ei aruta asju, vaid juba eos kipume kohe "ei" ütlema. Eks Tartu puhul oli probleemikoht ka [kohalike] valimiste pealetulek. See on halb tendents, et kipume asju kohe risti lööma, enne kui arutame. See meid riigina edasi ei vii, kahjuks.

Kas millalgi, varem või hiljem, lõpeb tõesti Eestis põlevkivist elektri tootmine?

Ma ei oska teile öelda ajaakent, aga et ühel päeval me elektri tootmiseks enam põlevkivi kasutama ei pea, seda ma usun küll. Aga ma ei usu, et lähiajal põlevkivi kasutamine üldse kaob, näiteks keemiatööstuses, mis oleks igati mõistlik.

Ja Eesti energiatootmise tulevik, pärast põlevkivielektri lõppu, taandub ainult küsimusele "taastuvenergia või tuumaenergia"?

Jah, eks tulevik näita.

Me ei hakka ju oma metsa elektrijaamade kateldes kütma?

Seda puitu kindlasti mitte, millest on mõistlik midagi muud teha. Kui räägime okstest, siis on teine asi.

Erametsaliit teatas, et Eestis raiutud puidust on umbes 36 protsenti väheväärtuslik, millest ei saa ei palki ega paberipuud ja mida võiks põletada Ida-Viru elektrijaamades.

Ka väheväärtusliku puidu puhul toetan mina selle väärindamist muul moel, näiteks väiksemates tselluloositehastes, mida Eestis teadaolevalt arendatakse. Kütteks peaks minema tõesti puit, millest enam midagi teha ei ole, ja oksad, biomass.

Mida teie arvate Kunda ja Linnamäe hüdroelektrijaamadest?

Suur teema. Olen sattunud siia [keskkonnaministeeriumi] huvitaval ajal, et on teatud probleemküsimused, mida minul ei ole enam võimalik edasi lükata. Aastaid ja aastaid hoitud Linnamäe teema on üks nendest, mida tuleb nüüd hakata otsustama.

Kuidas te otsustate?

Ühest küljest räägime kalade kaitsest, soovime kalade populatsiooni edasi arendada ja nad ülespoole [jõkke] lasta. Teisalt on selge meie huvi taastuvenergia suhtes. Mulle tundub, et pigem peab seal säilima praegune olukord, et hüdroenergiat toodetakse edasi, jäävad nahkhiired, kellele on veepeegel oluline, kohalik omavalitsus toetab seda samuti.

Minu arvamus kaldub sinnapoole, et ei ole mõistlik seda objekti lõhkuda. Küll aga on kindlasti vaja vaadata üle kompensatsioonimeetmed kalade osas.

Loe täismahus artiklit ERRi uudisteportaalist.

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandusuudised.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789
Kerto Kangur
Kerto Kangurreklaamimüügi projektijuhtTel: 569 18 931