Emotsionaalne seotus viis Martin Kõdari esivanemate radadele metsa majandama

Kuidas majandada metsa ja hoida korras selle keskmes asuv talusüda, kui ise töötad ja elad paarisaja kilomeetri kaugusel pealinnas? Martin Kõdar leiab, et selleks peab hoolima esivanemate pärandist ja olema järjekindel.

Martin Kõdar koos poeg Rihardiga üle vaatamas kuusetaimi, mis tänavu kevadel üheskoos kasvama pandi.   Foto: erakogu

Tänavusel Erametsaliidu korraldataval parima metsamajandaja konkursil teise koha vääriliseks hinnatud Martin Kõdar on oma Lõuna-Viljandimaal vastu Läti piiri ulatuval Nava talu maavaldusel aktiivselt metsa majandanud viimased neli-viis aastat. Ta on seal viienda põlve peremees, kelle hooleks on nüüd majandada enam kui poole sajandi jooksul metsa kasvanud maa, mis kokku laiub 75 hektaril ja millest valdava osa moodustabki metsamaa.

See on pere põline talukoht, mille algusaeg ulatub 1866. aastasse, mil Martini vaarisa Jaak Kõddar Nava (Nawwa) talu kohalikult Polli mõisnikult 3135 rubla eest välja ostis.

Viimane Nava talu peremees enne võõrvõimu tulekut oli Martini vanaisa Artur Kõdar, kes Kaitseliidu ohvitseriks olnuna pärast teist ilmasõda kodumaile jääda ei saanud ning Rootsi põgenes. Nõukogude perioodil lasti kõrvalises kohas asuv talukoht sisuliselt maha laguneda, sest sellega ei olnud asja isegi kohalikul ühismajandil.

Siiski, mälestused elasid edasi ning 1980ndatel aastatel jätkasid Kõdarite Eestis elavad sugulased Martini isa Jaagu eestvedamisel oma kunagise kodukoha külastamist, kuigi selleks ajaks oli talusüdamesse alles jäänud vaid raudkividest laotud keldriseinad. Tugevad, pidasid vastu ajahambale ja okupatsioonikorrale, samamoodi kui Kõdarite visa mulgi hing, kuigi selleks ajaks olid kõik oma elu juba kusagil teisal sisse seadnud.

Sidemete säilimisele aitas nähtavasti kaasa asjaolu, et 1940. aastal sündinud Jaak Kõdar veetis oma lapsepõlve veel 1940ndatel Naval, kuhu Arturi õed pärast sõda olid elama jäänud. Nõnda säilis tema hinges see Valdur Mikita poolt (kuri)kuulsaks räägitud emotsionaalne side oma maa ja metsaga, mida edaspidi oma järglastelegi edasi antud.

Veel paar sõna Martini isast Jaak Kõdarist. Tegemist on mehega, kes omal ajal asutas ettevõtte Nava, mille maale toodud puidutöötlemisseadmed töötavad tänini paljudes saekaatrites ja töökodades. Nüüdseks on Stokker ammuilma Nava üles ostnud ja Jaak aktiivsest ettevõtlusest taandunud, et pühenduda loomingulisele tegevusele. Ta on paarikümne raamatu autor ja kirjutanud mitmeid stsenaariume lavastustele, mida taluhoovi asutatud Nava Laval on n-ö talunäitemänguna ette kantud aastast 2006. Ja peaasjalikult keerlevad nende näitemängude sündmused ikka kodukoha ja laiemalt ka kogu Mulgimaa ajaloosündmuste ümber. Et mälu ei tuhmuks ja et ei ununeks raskused, vahel lootusetuski, mida läbides ja üle elades tänasesse päeva on jõutud.

Tulles tagasi Martin Kõdari tegemiste juurde, siis tänaseks on nii tema kui isa juured taas kindlalt Nava maile aetud ning järelkasv tütar Laura ja poeg Rihardi näol sirgumas. Kohapeal seal alaliselt vähemalt esialgu keegi ei ela, Martin Kõdar näiteks peab pealinnas investeerimisfirmas BaltCap hoopis erakapitaliinvestori ametit, aga Naval käiakse tihedalt, mis annab kindluse, et tee Nava taluhoovile enam ealeski ei rohtu.

Viimaste aastatega on ka umbes pool Nava talu metsast n-ö läbi majandatud, kus tehtud lageraiet ja metsa uuendatud, kus harvendust, rajatud teesid, tehtud mõni lõkkekoht ja süvendatud kunagiste karjamaade kuivendamiseks omal ajal käsitsi kaevatud kraave. Martin kiidab talle kõige selle juures abiks olnud metsaühistut Ühinenud Metsaomanikud ning tunnistab, et metsandusest mitte midagi teadnuna poleks ta ilma asjatundliku abita omatahtsi aastakümneid kasvada saanud metsaga rinnutsi seistes osanud suurt midagi mõistlikku peale hakata.

Aga kuidas siis ikkagi majandada metsa ise eemal olles ja kuidas veenda ümber neid tuhandeid sarnases olukorras olevaid maaomanikke, kes oma valdused müüki panevad põhjendusega, et seda emaotsionaalset sidet ei suudeta üles leida?

Küsimustele vastab Martin Kõdar.

Millises seisus talu ja selle maad olid, kui need üle võtsid?

Ennesõjaaegse vabariigi ajal moodustasid enamuse Nava talu maadest põllud ja karjamaad. Talu suurus on läbi aegade olnud umbes 80 hektarit. Kui pärast sõda said minu vanaema ja vanatädid seal veel mõnda aega elada, siis 1950ndatel jäi talu tühjaks. Elumaja lammutati laiali, selle palkidest ehitati Lilli küla kultuurimaja ning talukoht hakkas metsistuma. On ju meie talumaa terve Eesti mõistes kõige tagumisem sopp vastu Läti piiri – meie talust järgmist talu enam ei ole. Ka kolhoosil oli neid maid keeruline harida ja kõik kasvaski metsaks. Aga side selle kohaga oli olemas, ka nõukogude ajal teadsime, et seal on meie esivanemate kodu ja nii hakkasime 1980ndate lõpus suviti Naval käima. Kui talu isale tagastati, oli hoov paksult võsa täis ning polnud õiget teedki, et sinna ligi pääseks. Alles nõukogude aja lõpus sai isa Jaagu eestvedamisel sinna rajatud kruusatee ning veetud kohale elektriliin.

Nii et selle talukoha päästis tema eraldatus, kuhu ka võõrvõimu haare ei ulatunud?

Ma arvan küll. Kusagil keskusele lähemal oleks koht ilmselt täis asustatud. Meie juurest küll läheb metsatee edasi Taageperra, aga Karksi-Nuia ja Lilli poolt tulles on Nava talu kõige viimane ja meist edasi tuleb tükk asustamata maad, kus siiamaani pole midagi peale soo ja sügava metsa, kuhu isegi seenelisi satub harva. Küll aga on seal asuva soojärve üles leidnud Läti kalamehed, kes seal kevadeti käivad. Ja Läti poolel on väga hea marja- ja seenemets, kus me käime ise ja kuhu tõsiusksed korilased käivad ka kaugemalt. See perele igipõliselt kuulunud talukoht oli isal kogu aeg mõtteis ja kui lõpuks saabus aeg, mil oli võimalik maad tagasi saada, siis loomulikult asus ta kohe selles suunas asju ajama.

See mets talu maadel on siis ise selle vahepealse aja jooksul kasvanud?

Eks seal kasvas metsa ka varem ja tänaseni on säilinud kohti, kus kasvavad ka rohkem kui saja-aastased puud. Näiteks kaks tohutu suurt künnapuud, mil laiad võrad ja mille tüve ümbert ulatub vaata et ainult viiekesi kinni võtma. Praegu on nad tähistatud ja arvele võetud looduskaitse aluste objektidena. Aga suures osas on need maad jah ise metsastunud. Raske on öelda, kas seal omaaegse talu ajal ka metsa n-ö teadlikult istutati, aga eeldatavasti kuni pool maad oli ka juba toona metsa all.

Milliste mõtetega siis talu üle võtsid?

Meil ei ole kellelgi olnud mõtet, et ehitaks talumajandusele oma perede elatamise üles või hakkaks sellega mingit suurt äri ajama. Isa on aastaid olnud tegev oma ettevõtmisetega Tallinnas, mina praegu samamoodi. Ja nii ongi talu ja metsaga tegelemine ikka puhas hobi. Tahaks küll rohkem tegeleda ja kõlab ka väga klišeena, aga nii see praegu on. Põhitöös tuleb ikka jääda oma liistude juurde ja taluasja ajada hobi korras. Aga tsiteerides oma isa – meil läks lõppkokkuvõttes hästi, sest meie talu maadel jäi kogu n-ö nõukogudeaegne saak põllule. Pool sajandit kasvada saanud metsa näol.

Aga kuidas ikkagi need juured püsivad esivanemate kodukohas, sest paljud ju on kaotanud need sidemed nii emotsionaalset kui füüsiliselt ning müüvad oma põlised talukohad ülesostjaile?

Ma arvan küll, et peab omama emotsionaalset sidet, kas nüüd otseselt metsaga, aga selle konkreetse kohaga, mis meie puhul on praktiliselt 95% metsamaa. Tänapäeval pole õnneks enam väga teemaks otsesed metsavargused kohtadest, kus peremees selle lähistel ei ela. Esiteks on meie metsale juba väga keeruline ligi pääseda. Iseenesest on huvitav ja hariv vaadata, mis juhtub Eestimaal maaga, mida 50 aastat ei puuduta. See metsistub selle ajaga ikka täiesti ära. Seega pole meil ohtu, et mets lagedaks raiutud kohtadesse tagasi ei kasvaks, isegi, kui teadlik uuendamine tegemata jätta. See teeb ka metsa majandamise mõnevõrra lihtsamaks, sest kogu aeg ei peagi metsas tingimata midagi tegema.

Mis siis kõigepealt tuli teha, et üldse mingi metsa majandama hakkamine võis kõne alla tulla?

Meie maadel on väga vaheldusrikas, Eesti mõistes lausa mägine maastik ja erinevad pinnavormid. On künkaid ja on ka lausa sooalasid. Näiteks taluhoov on täpselt sada meetrit merepinnast. Aga jah – eks kõigepealt tuli rajada laoplats, kuhu üldse saaks puitu välja vedada ja korrastada tee, mida mööda seda siis saaks edasi vedada. Ja kuna ma metsamajandamisest ise suuremat ei teadnud, järgisin tuttavate soovitusi ning liitusid kohaliku metsaühistuga. Nüüd võin kinnitada, et see oli ainuõige otsus, sest Ühinenud Metsaomanikud on suur ja ennast aja jooksul tõestanud metsaomanike organisatsioon, mis väikesel, saati veel algajal metsaomanikul, aitab teha kõiki metsamajandamises vajalikke tegevusi, alates metsakorralduskava koostamisest, lõpetades metsatööde eniga ja puidu müügiga. Siis saigi tehtud metsamajandamiskava, millega jagati metsamaa eraldisteks, et seda saaks nende kaupa majandama hakata. Ja peale hakkasime sealt, kuhu kõigepealt oli üldse võimalik ligi pääseda.

Maaparandustööde vastuvõtmine Nava talu mail 2018. aastal.  Foto: erakogu

Mida siis sellise omapäi kasvanud metsaga ennekõike soovitati teha?

Kuna see mets on täiskasvanud, siis valdav osa soovitustest kõlaski nii, et tarvis on teha täisuuendamine, sest mets on juba sedavõrd käest läinud, et seal natukesehaaval korrastada enam ei saa. Igal pool ma seda pole siiski teinud, paljudes kohtades on mets saanud harvenduse ja olen lageraiet vältinud. Aga jah – kuna tegemist on majandusmetsaga, siis selleks, et see ka toimiks majandusmetsana, tuleb ikkagi aeg-ajalt ka lageraiet teha. Muidu läheb osa kasvanud puidust lihtsalt raisku. Ja ega vanale metsale ei tule ju uusi puid peale. Aga kõike lagedaks teha muidugi ei tahagi.”

Mida nüüd uuendusraidesse läinud lankidega ette võtad?

Kohe alguses sai võetud selline põhimõte, et lagedaks raiutud aladele istutame kohe ka uue metsa ja seda olen siiamaani järginud. Enamuses kasvab seal kuusk, mänd ja kask. Uuendanud olen valdavalt kuusetaimedega.

Milline on ühistu roll selles kõiges?

Ma ei näe, et mul tekiks väga palju aega selleks, et ennast metsanduse alal sügavuti harima hakata. Sellepärast ma haringi ennast n-ö jupi kaupa midagi ise tehes. Ja usaldan asjatundjaid, kes soovitavad, mida ja kuidas teha. Nii ma olengi järjepannu vastavalt nende soovitustele teinud, kus uuendust, kus harvendus- või valgustusraiet. Taotlenud vastavalt nõuannetele toetusi nii metsa hooldustöödeks, kui kuivenduse ja teede rajamiseks. Kui me olime juba kaks aastat sedasi majandanud, selgus, et edasi ei saagi enam minna, sest metsapinnas juba sedavõrd märg, et masinaid see ei kanna. Siis sai ette võetud vanade käsitsi kaevatud, aga enam mitte toimivate kraavide uuendamine. Selleks sain kiirelt abi põllumajandusameti Viljandi büroost, sain vajalikke kontakte ning aimu, kuidas vanad kraavid registrisse kanda, projekt koostada ja PRIA toetust taotleda. Kõik sujus ja nüüdseks on kraavid rekonstrueeritud. Selle tööga said rajatud ka metsasihid ja korrastatud ligipääsuteed. Ka kõik metsa uuendamisega seotud tegevused aitab ära korraldada metsaühistu.

On see asjaajamine siis nii keeruline, et peaks metsaomanikke hirmutama?

Eks asjaajamist muidugi on, aga ma ei saa öelda, et see olnuks teab mis keeruline. Paljuski tänu sellele, et kui võrrelda Tallinnaga, siis maapiirkonnas on inimesed niivõrd abivalmid ja pühendunud, võtavad asja kohe ette ja teevadki selle ära. Nad keskenduvad tulemusele, mitte pelgalt protseduurireeglite täitmisele, kuigi ka seda tehakse hoolikalt. Võib-olla on mul vedanud, aga mul on küll palju abi olnud kohalikest ametkondadest, kus ikka kohtad inimlikku lähenemist, peetakse kinni kokkulepetest ega ole vaja kümneid kordi midagi kauplemas käia. Ja tasub ikka mõelda ka sellele, et metsamajandamine on igapäevatööst piisavalt erinev mõnus väljakutse, mis aitab vaimu värskena hoida.

Kas Nava talu on tänaseks siis üles ehitatud?

Sellest vanast küünist, mis pea ainukesena oli meie naasmisel säilinud, on nüüdseks saanud luuleküün – ilus laudpõrandaga sada aastat vana palkhoone, kus näiteks luuleõhtuid korraldada. Keldripealsele on ehitatud praegune elumaja, sinna kõrvale sai tehtud suvemaja tüüpi ehitis, kus veel mõned toad, et kultuuriüritustele saabunud külalisi ja näitemängudes osalejaid majutada.

Praegu ei ole seal elamistingimused veel sellised, mis võimaldaks tänapäevast alalist elamist Naval. Pigem on see ikka meie maakodu, kus lühemat aega viibida. Vähemalt esialgu.

Jaak Kõdar, emotsionaalsest sidemest kodukohaga, millest nõukogudeaja lõpuaastateks polnud järele jäänud muud kui keldri kivimüürid ja vana heinaküün, mida kohalik metsamajand oli veidi putitanud.

„Nii me läksime suviti – noored ja vanad, onud ja tädid – mööda Nava kinnikasvanud sooteed kohta, kus iga põõsas, kivi ja rada viis sinna, kus kõigel oli tähendus, ajalugu, oma hääled ja lõhnad. Puudus vähimgi lootus, et see unustatud võsa ja mets saaksid veelkord meie kodukohaks. Aga ometi, aegade kiuste, pidid Nava ja paljud teised Eesti talud taas sündima.”

Mil moel innustad metsaomanikke, kes on segaduses ega tea täpselt, mida oma metsaga peale hakata, saati, kui elukoht on sellest kusagil eemal?

Kõigepealt soovitan kindlasti liituda metsaühistuga. See liikmemaks ei ole kellelegi ülejõukäivalt kallis, samas on sul olemas koostööpartner, kes sind esindab ja aitab otsustada, mis on konkreetsel juhul kõige optimaalsem teha. Ja kui arvatakse, et nii on mõistlikum, siis võib ju selle kasvava metsa raieõiguse maha müüa, aga kindlasti ei soovita ma müüa seda koos maaga. Maa on siiski püsivam väärtus, kui see korraks saadud raha, mille selle müügist saad. Muidugi ei maksa luua illusiooni, et saja hektariga õnnestub ennast ära elatada. Samas aitab selle tükikese metsa omamine, mida sa saad oma käe järgi kujundada ja kasvatada meis igaühes kinnistada teadmist metsarahvaks olemisest. Seega jõuame taas põhitõe juurde, et neil metsakildudel on nende omanike jaoks emotsionaalne väärtus, mis lõppeks aitab meil end metsarahvana enesekindlamalt tunda.

Ain Alvela, kaasautor

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandusuudised.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Madismäe
Ana MadismäeReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150