Sööta või mitte – selles on küsimus

Mille poolest sarnanevad koduaias söödamajakest külastavad tihased, metsaservas söötmisplatsil askeldav metsseakari ja aknaserval pähkleid nosiv orav? Kõigil kirjeldatud juhtudel on inimesed kasutanud nende kohale meelitamiseks lisasööta, olgu selleks siis päevalilleseemned, vili või sarapuupähklid. Sarnane on ka lisasööda pakkumise peamine eesmärk – vähendada metsloomade talvist suremust ja aidata neil toiduvaene periood üle elada.

Enne mõtle, kas on ikka vajadust loomi sööta.  Foto: Keskkonnaagentuur

Olemuselt on kütitavate ulukite ja teiste metsloomade, sh lindude, talvine (lisa)söötmine väga sarnased. Ökosüsteemi tavapärast kandevõimet tõstetakse kunstlikult, võimaldades kerget ligipääsu toiduallikale, mida looduses ei leidu. Selle tulemusel paraneb lisatoitu saavate loomade konditsioon – väheneb kurnatus ja näljasurmade arv, paraneb vastupanuvõime mitmesugustele haigustekitajatele, suureneb sündimus. Kokkuvõtvalt populatsiooni arvukus tõuseb, mis võimaldab inimesel ökosüsteemi poolt pakutavat teenust paremini kasutada. Olgu selleks teenuseks siis kaunid looduspildid, metslooma nägemise elamus või edukas jahiretk. Samas võib sellisel loodusesse sekkumisel olla mitmesuguseid tagajärgi, millega heasoovlik inimene ei oska esmapilgul arvestada.

Esimene probleem – metsloomad ei hooli, kellele toit on jäetud. Nii tuleb näiteks metssigade söötmiskohtades arvestada, et prii toidupoolis meelitab ligi ka Eestis võõrliigi staatuses olevaid kährikkoeri. Linnas võivad aga lindude toidumajast rõõmu tunda varesed ja hakid, samuti oravad, kes vaatamata oma igati armsale välimusele kõigesööjatena kevadel väiksemate lindude pesades munavargil käivad. Teatud tingimustes võib ka söötmiskoht ise kujuneda kiskjale meelitavaks. Toidumaja juures linde varitsev kass on kindlasti paljudele tuttav vaatepilt, kuid sarnaselt on lumerikastel talvedel söötmiskohtade ligi koondunud metskitsed huntidele-ilvestele kerge saak. Nii võib õilsatel kavatsustel loodud söötmiskoht või toidumajake kujuneda hoopis ökolõksuks – näiliselt hea elupaik peidab endas ohtu.

Teine probleem on haiguste levik – kuigi hea toitumus võib aidata metsloomadel haigustekitajatega paremini võidelda, aitab lisasöötmine kaasa ka erinevate haiguste levikule. Ühest küljest on söötmiskohal viibides suurem oht puutuda kokku haige liigikaaslasega, teisalt levivad suure arvukusega populatsioonides haigused kiiremini. Meie imetajapopulatsioonidest võime leida mitmeid näiteid – kärntõve levik kährikkoerte (ja võimalik, et ka huntide) seas, metssigade puhul sigade Aafrika katk, mille levikut soodustas ulatusliku lisasöötmise tagajärjel suurenenud arvukus. Sarnaseid näiteid leidub ka linnuriigis – silmapõletikud, rõuged, mükoplasmoos, trihhomonoos. Seejuures võib lisasööt aidata nakatunud loomal kauem elus püsida ja haigust levitada – söötmiskohtadel ja linnades on täheldatud üleni karvutuid rebaseid ja kährikkoeri, kes oleks tõenäoliselt ilma kõrvalise abita haiguse tagajärjel juba hukkunud.

Lisasöötmisega võivad kaasneda ka sellised kõrvalmõjud, mida on raskem ette näha ja mis võivad ilmneda pikema aja jooksul. Mõned näited:

•liigi loodusliku levila muutus – Rootsis on metssead ja Soomes rasvatihased jõudnud lisasööda toel varasemast märksa põhjapoolsetele aladele ning see muutus ei ole seletatav vaid kliima soojenemise mõjuga;

•võõrliikide leviku soodustamine – Uus-Meremaal tõusis lindude talvise toitmise tagajärjel võõrliikide arvukus, samas kui kohalikele linnuliikidele mõjus see tegevus negatiivselt;

•mõjud söötmiskoha lähiümbruse muule faunale – Inglismaal on lindude toidumaja läheduses jooksiklaste (enamasti ööpimeduses toimetavad mardikad) arvukus madalam, Eestis ja mujal on näidatud, et ulukite söötmiskohtade läheduses on maaspesitsevatel lindudel suurem oht kaotada oma munakurn pesarüüstajatele.

Kuigi lindude ja imetajate lisasöötmine on väga levinud ja selle populaarsus näib kasvavat, kaasnevad metsloomade söötmisega mitmed soovimatud mõjud. Loodusesse sekkudes võtame endale vastutuse oma teo tagajärgede eest. Seetõttu on oluline enne lisasöötmise alustamist hoolikalt mõelda, kes minu väljapandud lisatoidust kasu saavad ja kui vajalik on neile inimesepoolne abistamine. Kas keegi saab ka kahju? Otsustades metsloomi toita – mida saan teha, et vältida negatiivseid mõjusid? Mis juhtub siis, kui jätan lisatoidu üldse välja panemata?

Ragne Oja, Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandusuudised.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Madismäe
Ana MadismäeReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150