Autor: Rivo Sarapik • 15. jaanuar 2020

Rivo Sarapik: Eesti metsanduse rohepesu

End metsariigina näidata sooviva Eesti elanikel ja ennekõike selle poliitikakujundajail tuleb peeglisse vaadata ning hinnata, kas ikka oleme väärt end selle tiitliga ehtima, kirjutab Äripäeva raadio toimetaja Rivo Sarapik.

Rivo Sarapik.
Autor: Andras Kralla

EASi vastne juht Peeter Raudsepp valmistas mulle Äripäeva raadio hommikuprogrammis üllatuse, kui selgitas intervjuul intensiivse metsaraiumise juba avalduvat kahjulikku mõju turismile. Uhkustame välismaal puutumata metsadega, kuid turistide kohale jõudes oleme selle kohati lagedaks puutunud.

Kui tööstused soovivad näidata intensiivistuvat raiumist kliimamuutustele vastu seismisena, siis lisaks lageraiete häirivusele on veel põhjuseid, miks seda kriitiliselt hinnata. Nimelt läheb Eesti puidubilansi kohaselt üle poole siinsest puidust ahju, viiendik tselluloosi- ja paberitööstusse ning vaid iga viies ühik kasutatakse pikaaegselt süsinikku siduva ning väärindatud tootena.

LOE LISAKS:

Metsatööstuse liit EAS-ile: vastandada pole mõtet

EASi juht: metsaraie ohustab juba Eesti turismi

Samal ajal kahaneb järjest puutumatute, aga ka vanemate ja elurikaste metsade osakaal ning ühes sellega ka elurikkus, raiutakse homse arvel ning puudub üleüldine raierahu näiteks pesitsemisperioodidel. Sellele vastu kostub tihti küll paljukorratud mantra, et üle poole Eesti pinnast on ju metsamaa, aga selgituseta, miks just pool, aga mitte rohkem, on hea ja mõistlik või mis selle poole sees on.

Kriitika kurtidele kõrvadele

Need ei ole uued avastused, vaid neile on kriitikud keskkonnaekspertidest riigikontrolli ning välisorganisatsioonideni juhtinud tähelepanu aastaid. Kuigi tööstuste esindajad nõuavad faktipõhist arutelu, siis pigem tundub ootus olevat soodsa – töökohad ja palgad jne – kiitmisel. Samas ka eelpooltoodu vajab käsile võtmist. Kas või minimaalsel tasemel tunnistamist, et jah, meie tegevusel võivad olla ka laastavad tagajärjed. Sellist vastutuse võtmist esineb ettevõtluses ka laiemalt kahetsusväärselt harva.

Selle asemel maskeeritakse see sõnamängu – raiumisest saab hooldamine ning majandamine, sae või harvesteriga tegutseja peab end metsa abiliseks. Ent metsal ja selle asukatel pole meilt midagi, ka nn abi vaja. Metsad olid siin ammu enne meid ja saavad suurepäraselt hakkama ka hiljem. Nagu ei tunne keskkond ka mõisteid küps mets, raiemaht või metsa hapuks minek. Need on inimese välja mõeldud lood oma tegude õigustamiseks.

Pigem on meil vaja metsa ja see ei tähenda mitte ainult sirgeid puurivisid, vaid elurikkust ja keskkonda, sest see tagab ökosüsteemide, mitte ainult metsas, toimimise ka tulevikus. See tõsiasi kipub linnastuvas ühiskonnas ununema ja nii saavadki pähe tekkida utoopilised lood sellest, kuidas meie oleme looduse kroon ja kõik ülejäänud on meie teenistuses. Ainus, millega saame metsa ja selle elanikke tõeliselt aidata, on inimese enda tegude eest kaitsemine.

Loe täismahus arvamusartiklit Äripäeva veebist.

Jaga lugu
Metsamajandusuudised.ee toetajad:
Toomas KeltMetsamajandusuudised.ee toimetajaTel: 50 72 816
Erkki VilippReklaamimüügi projektijuhtTel: 51 77 736