Autor: Rivo Sarapik • 30. jaanuar 2020

Metsa arengukava juht: ideid on palju, aga kõigiga ei saa arvestada

Metsadebatt on läinud teravaks, kohati isiklikukski, kuid ühiskondlik kokkulepe on tema hinnangul metsade kasutamise osas siiski võimalik, selgitas intervjuus keskkonaministeeriumi asekantsler, RMK nõukogu juht ja metsanduse arengukava valmimise juht Marku Lamp.
Autor: Andras Kralla

Metsadebatt on läinud teravaks, kohati isiklikukski, kuid ühiskondlik kokkulepe on metsade kasutamises siiski võimalik, leiab keskkonnaministeeriumi asekantsler, RMK nõukogu juht ja metsanduse arengukava valmimise juht Marku Lamp.

See arutelu on tema sõnul terav, aga annab palju uusi mõtteid juurde. "Kas nüüd kõiki saab korraga pardale võtta, seda ilmselt mitte, aga ikkagi väga hea, et selline arutelu on ühiskonnas toimumas," leidis ta.

Äripäeva raadiole antud intervjuus selgitas Marku Lamp, kas valmiv arengukava on tööstuste poole kaldu, kuidas see kokku saab, kui osapoolte vahel oodatud konsensust ei saavutatud, miks raiumine järgmistel aastatel Eestis väheneb ja mida õpetas talle see, et keskkonnaühendused kaotasid tema vastu usalduse ja tagasiastumist nõudsid.

Küsimustele vastab Marku Lamp.

EASi juht Peeter Raudsepp rääkis hiljuti Äripäeva raadios, et siinne metsaraie hakkab juba turiste peletama, sest reklaampiltidel nähtu ei vasta tegelikkusele. Mida tema sõnadest kõrva taha panete?

Et üks majandusharu või eluvaldkond ei tohiks teistest üle sõita. Teine asi võib olla ootuste seadmine. Kui turistidele järjepidevalt rääkida, et Eesti on ainult ürgmaastikuga ala ja inimtegevust siin peaaegu ei ole, siis kahtlemata on esitatud väär pilt.

Eesti metsi on tegelikult järjepidevalt majandatud, nõukogude ajal vähem intensiivsemalt, teistel perioodidel intensiivsemalt. Muutused kahtlemata toimuvad, aga info peab olema adekvaatne.

Peeter Raudsepp, EASi juht intensiivse metsamajandamise mõjudest
Siin tuleb kiiresti leida mingisugune tasakaal, et metsatööstuse huvid ei sõidaks üle turismihuvidest. Ühel majandusharul ei saa olla õigust ignoreerida teisi (metsa-puidutööstus moodustab SKPst 10%, turism 8% – toim).

Kas oleme end liiga ürgsena kujutanud?

Meil on ürgset loodust piisavalt, mida reklaamida ja mille üle uhkust tunda. Majandusmetsades tehakse raieid ja need jäävad silma, sest pikka aega on vähe raiutud, aga nüüd on need küpseks saanud ja otsustatud kasutusele võtta. Raied on tulnud ka teede äärtesse ja kui need silma jäävad, siis tekitavad emotsioone.

Käimas on metsanduse arengukava koostamine aastani 2030. Selle koostamise alguses, 2017. aastal lepiti keskkonnaministri metsandusnõukogu kohtumisel kokku, et arengukava peamine eesmärk on saavutada ühiskondlik kokkulepe metsade jätkusuutlikuks majandamiseks. Detsembris teatas arengukava koostav juhtkogu, et sügisel välja pakutud neljas stsenaariumis konsensust ei leitud. Ehk ühiskondliku kokkuleppe saavutamine ei ole õnnestunud.

Me ei ole seda veel lõplikult saavutanud. Kui läheme konflikti lahendama, siis peaks kõigepealt kaardistama, mis on osapoolte arvates metsanduse probleemid. Oleme seda teinud, kaasanud huvirühmi ja andnud läbi rahvakogu moodustamise veel ka kodanikele osalemise võimaluse.

Kaardistasime 101 probleemi ja nende pinnalt tegime võimalikud edasised stsenaariumid, toredad loomanimed said need, ja leidsime neis juba suure ühisosa. Ei saa nüüd öelda, et metsanduses on kõik täiesti katki ja me ei tea, kuhu edasi minna.

Milles see ühisosa seisneb?

Seda on palju. Alates sellest, et meil on vaja võimalikult täpseid ajakohaseid andmeid selle kohta, mis metsades toimub. Eks see on ühiskonna ootuse küsimus ka, tahame kõike hästi kiiresti.

Sellest saavad kõik aru, et metsi peab kaitsma ja ka majandama. Pool Eesti metsast on eraomand ja seda piirates peaks seda ka hüvitama. Tahame, et metsa pindala ei väheneks. Endiselt soovime, et meie metsad kiiresti uueneks. Riigimetsades uuendame praktiliselt kõik raiutu, erametsades oleme poole lähedal.

Elurikkuse säilitamisel tahaks ka motivatsioonisüsteemi, et maaomanik ei näeks ohtu sellest, kui tema maa pealt avastatakse näiteks kotkas oma pesaga. Täna tunneb ta survet sellest mitte teavitada, et looduskaitselisi piiranguid saada.

Eesti puistute keskmine vanus on viimased 15 aastat püsinud sisuliselt muutumatuna, olles keskmiselt 55–56 aastat. Riigimetsas on vanus kerkinud, eraomanikel kahanenud.

Majandatavate puistute keskmine vanus on viimased paar aastat püsinud 52 aastal, aga kümnend tagasi võrrelduga kahanenud paari aasta võrra erametsade tõttu.

Tahame ka, et puitu kui keskkonnasõbralikku materjali väärindatakse kohapeal, kasutataks meie ehitistes. Madalakvaliteedilisele puidule peaks leidma võimalused seda töödelda, mitte seda ainult eksportida.

Pahatihti nähakse metsanduse üht või teist külge, majanduslikku või looduskaitselist, ja tervikut ei osata kokku panna ehk kuidas selles ühisosa leida. Selles osas on väga palju vaja ära teha.

Paistab, et üks suuremaid lõhesid peitub raiemahus. Tööstuste poolt on surve intensiivistada viimastel aastatel intensiivistunud majandamist veelgi.

Jah, selles ei ole ühisosa täna fikseeritud, sest see sõltub hästi paljudest asjadest. Võib-olla raiemahu number üksi on ka üle afišeeritud ja see sõltub ka sellest, mil viisil, kus ja kui suurel pindalal raiet tehakse.

Metsatööstuste liit on väljendanud, et täidavad ühiskonna ootusi puidu tarbele võtmisel ja majanduslike eesmärkide täitmisel. Nad näevad, et küpseks saanud ressurssi tuleks võimalikult mõistlikult kasutusele tuua. On neid, kes ütlevad, et tuleks minimaalselt raiuda. Päris äärmuseid, raiete lõpetamise nõudeid, ma ei ole kohanud.

Kui 2018. aastal raiuti 12 miljoni tihumeetri kanti (12,5 – toim), siis 2019. aastal oli raie esialgsetel hinnangutel mõnevõrra väiksem. Kui vaadata ilmastikuga toimuvat ja puiduturu hindu, siis langeb raiemaht Marku Lambi sõnul tänavu veelgi.

Üks küsimus, mis debattidest läbi käib, on see, et miks peab nii palju raiuma. Miks siis peab?

Ega tegelikult ei peakski, kui me oskaksime elada ilma puiduta. Võime teha ühiskondliku kokkuleppe, et kasutame siis ainult taastumatuid loodusvarasid, võime osta ja kasutada puitu vähem.

Arengukava valmimise jooksul olen näinud nii kogukondade kui keskkonnakaitsjate rahulolematust selle protsessi suhtes, aga mitte tööstuste rahulolematust. Millest see kõneleb?

Võib-olla metsamehed ei ole meedias oma rahulolematust väljendanud või soovinud meediakäraga kaasa minna. Suur osa sellest diskussioonist on kandunud sotsiaalmeediasse ja võib-olla inimesed, kes teevad igapäevaselt tööd, ei leia selleks lihtsalt piisavalt aega.

Seal on siiski ka tööstuste esindajaid.

Kindlasti, ei jõua isegi kogu arutelu seal jälgida. Väljaspool sotsiaalmeediat toimuv arutelu on pigem konstruktiivsem.

Küsimuse tagamõte on, mida aruteludes ka küsitakse, kas arengukava koostamise suund ei ole tööstuste poole kaldu. Sellepärast nad ei kritiseerigi. Mida nendele küsijatele ütleksite?

Ei seda hinnata, sest me ei ole täna teinud ühtegi otsust. Kuidas see saaks kellegi poole kaldu olla? Ühisosa otsused on suhteliselt tasakaalukad ja otsuseid langetama valitud juhtkogu on ka valitud tasakaalukalt, kõik on esindatud. Ma ei näe, et see liiguks tööstuse poole. Pigem oleme teatud looduskaitselisi muudatusi ette valmistamas.

RMK raietööd Käru kandis Järvamaal.
Autor: Andras Kralla

Nagu näiteks?

Koos arengukava koostamisega on meil seaduste muutmise ettepanekuid tulemas, millest ka keskkonnaminister on mõned korrad rääkinud. Kas või näiteks raielangi pindala vähendamine ehk praeguselt seitsmelt maksimaalselt hektarilt tulla allapoole.

Kuhu?

Viie hektari juurde. Linnurahu on siin aastaid olnud teema, mis ühiskonna soove ei ole rahuldanud. Kaitsealadel ei tehta kevadsuvisel ajal ei enam raietegevust.

Aga kuidas jääb üldise raierahuga Eesti metsades näiteks kevadisel pesitsushooajal?

Kui ühiskond suudab selle arengukava juhtkogus kokku leppida ja riigikogu selle kinnitab, et me tõesti ei tee metsades midagi, siis tuleb sellise näoga. Täna ei julge seda ennustada.

Ütlesite, et tööstuste kriitika arengukava kohta ei jõua avalikkuseni. Millega nad rahul ei ole?

Nende jaoks on see debatt ise problemaatiline. Nad sooviksid, et see arutelu toimuks laua taga, kui me oleme sinna laua taha juba kokku tulnud. Et ei peaks sealt väljaspool hakkama mingisugust muud agendat ajama.

Marku Lamp, Metsanduse arengukava valmimise juht tööstuste rahulolematusest
Nende jaoks on see debatt ise problemaatiline. Nad sooviksid, et see arutelu toimuks laua taga, kui me oleme sinna laua taha juba kokku tulnud.

Kui nüüd puidu töötlemist silmas pidada, siis on neil vaja kindlust, et saab Eestis tegutseda ja kokkulepped on võimalikud nii riigi kui ka kogukondade tasandil. Et neil oleks järgmiseks kümneks aastaks kokku lepitud mingisugune tase materjali, mida nad saavad siis väärindama asuda. Otsustusprotsesside kindlus on kõikuma löönud ja see paneb kõige rohkem muretsema.

Ehkki konsensust juhtkogus ei ole, hakkab keskkonnaministeerium arengukava kokku kirjutama. Mis lähtepositsiooniga?

Lähtudes ühisosast. Me ei ole nurka visanud ka neid nelja arengustsenaariumi. Nende baasilt saamegi kokku kirjutada eelnõu esialgse kavandi ja anda juhtkogule arutamiseks, kuidas ühte või teist probleemi lahendama asuda.

Siin on häid mõjuhinnanguid vaja, et kui asume ühele või teisele teele, siis teame, kuidas see elurikkusele ja töökohtadele mõjub, kas toodetakse rohkem või vähem ja nii edasi. Oleme sellega alustanud ja sellist eesmärki seadva paberi ka juhtkogule esitanud. Ootame sel nädalal nende tagasisidet. Arutelud peaksid minema suhteliselt konkreetseks varsti.

Säästva Eesti Instituut analüüsis läinud sügisel nelja arengukava stsenaariumi (keskkonnaministeerium otsustas seda arengukava koostamisel mitte arvestada – toim). Sellest analüüsist anti juhtkogule teada nüüd alles jaanuaris. Miks?

Soovisime arengustsenaariumite arutelu täiendada mõjuhinnangutega ja sellepärast ka selle töö tellisime. Meil ei õnnestunud saada sellist, nagu tellisime, ja pidasime pikki läbirääkimisi, et seda parandada. See võttis oodatust kauem aega.

Säästva Eesti Instituut leidis metsanduse arengukava nelja stsenaariumit analüüsides, et Eesti koguraiemaht peaks jääma 8 miljoni tihumeetri piiresse, mida on senisest kolmandiku võrra vähem.

Juhtkogule andsime teada, et meil ei õnnestunudki sellist tööd saada, mis oleks neile abimaterjalina kasutatav.

Mis selles puudu jäi?

Nagu ikka, kiputakse metsandust vaatama kas ühest või teisest nurgast. Ootame metsanduse aruteludel tervikpildi nägemist ja tervikmõjude hindamist.

Analüüsi koostajad toovad välja, et metsanduse arengukava puhul ei ole sõnastatud ühte peaeesmärki, mille raamesse peaksid kõik ülejäänud eesmärgid mahtuma. Nii käsitlesid nad raamistikuna kliima ja elurikkuse hoidmise eesmärki. Te ei ole sellega siis nõus?

Valitsuse otsus oli pisut laiem ikkagi ja rääkis lisaks kliimale ja elurikkusele ka sotsiaalmajanduslikest mõjudest. Kliimamuutused on üldse huvitav nähtus, mille mõjude leevendamisega ja nendega kohanemiseks puudub metsanduses selge kokkulepe, kuidas seda siis teha. Leidsime, et selle baasilt pole õige lähtuda ühest hinnangust või lähtepositsioonist.

Tuleb uus mõjuhinnang.

Puidugraanulid on Eesti puidutööstuse suurim ekspordiartikkel. Puit jõuab Eestis energeetikasse 60% jäätmetest ja 40% tüvedena.
Autorid: Raul Mee, Andres Haabu

Enam kui pool Eestis kasutatavast puidust läheb põletamisele ja pikaajaliselt süsinikku siduvateks toodeteks viiendik, mis aitavad ka kliimaeesmärke täita. Kas põletamise osakaal võiks vähenema hakata?

Mida saame metsast tuleva puiduga teha, see sõltub sellest, milline see puit on, mida me oleme kasvatanud. Kui puit on ühtlaselt kvaliteetne, siis klassikaliselt suudame hästi ära väärindada tüve alumise ja keskmise osa. Puu ülemise osaga väga midagi teha pole kui kütteks ehk klassikaliselt kolmandik võiks minna kütteks. Lisaks on meil palju lehtpuid, mille väärindamist me täna ei oska.

Põhimõtteliselt ollakse nõus, et seda tuleks teha ja ahju suunata ressurss, millest ka paberit ja puitmassi toota või mida muul moel keemiliselt hästi töödelda ei saa. Selle taustal on veel ka üleüldine taastuvenergia suurendamise vajadus.

Eesti puidubilansi kohaselt kasutatakse enam kui pool siinsest puidust energeetikas, veerand paberi- ja tselluloositööstuses ning viiendik pikaajaliselt süsinikku siduvates toodetes.

Puidu põletamise kohta on kriitika järjest valjem, et see ei ole mõistlik ja kliimaneutraalne ehk suund peaks olema põletamise vähenemise suunas. Kas meil on väärindamise osakaal kasvamas?

Päris nii ei ole, et me pool metsa lihtsalt kütame lisandväärtuseta. Sinna läheb ka raiejäätmeid ja töötlemise jääke. Eesti saetööstus on ikkagi maailmatasemel, aga keemilises töötlemises on suured puudujäägid ja mõned ettevõtted oma pilootprojektidega aitavad selles vallas kaasa.

Näiteks Tallinna Tehnikaülikool mõtleb sellele, kuidas puidu tugevusomadusi võimalikult hästi ära kasutades ehitusel või mujal järjest rohkem erinevatel viisidel kasutusse tuua. Kunstiakadeemia mõtleb selle üle, kuidas väärindada puit ja tuua rohkem seda tänavapilti.

Palju tegevusi on juba töös ja metsadebatt paneb kindlasti veel kriitilisemalt mõtlema.

Et see võiks kaasa aidata sellele, et valime hoolikamalt väärindamise suunda, mille tulem võib olla ka see, et raiume vähem ja kasutame seda puitu targemalt.

Muidugi. Positiivne on see, et kümme aastat tagasi arengukava tehes ei tahtnud keegi metsandusest rääkida ja pidime vägisi inimesi laua taha meelitama, teinekord nad ei tulnud ka või tulid valdkonnaspetsialistid. Nüüd on arutelu alternatiiv- ja sotsiaalmeedia toel läinud laiapõhjaliseks.

See arutelu on terav, aga annab palju uusi mõtteid juurde. Kas nüüd kõiki saab korraga pardale võtta, seda ilmselt mitte, aga ikkagi on väga hea, et selline arutelu on ühiskonnas toimumas.

Uues metsanduse arengukava koostamisel ei ole selgunud, kuhu puidu töötlemine ja väärindamine võiks välja jõuda, selgitas arengukava juhtkogu liige, Eestimaa Looduse Fondi juht Tarmo Tüür.
Autorid: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Samas aruteludega on jõutud ummikusse – tööstused soovivad rohkem materjali, keskkonnakaitsjad juhivad tähelepanu intensiivse majandamisega kahanevale elurikkusele ning oma mure on kogukondadel. Ühist teed edasi minemiseks on raske näha.

Loomulikult on keeruline ühisosa leida, aga ilmvõimatuna ma asja ei näeks. Pigem on küsimus selles, kas muret tundvatel kogukondadel on võimalik kaasa rääkida. Võib-olla kaasarääkimise platvorm on olnud varasema huvi puudusel põhinev ja ongi spetsialistid seda asja kitsalt ajanud. Praegu on huvi suurem ja nüüd tuleb kokku leppida viisid, kuidas oma soov otsustajateni tuua.

Oleme viimase paari aasta jooksul seda katsetanud ja meil on palju teada sellest, mida ühiskonnagrupid soovivad ja sealt on väga-väga suur ühisosa välja joonistunud. Ma oleks pigem optimist, et leiame selle tee, kuidas edasi minna.

Toon jälle skepsist sisse. Mulle tundub kohati, et näiteks tööstuste esindajad ei soovi seda kaasarääkimist ja see paistab välja sellest, et nende hinnangul teavad ja tohivad metsast rääkida ainult selle majandajad. Samas kogevad paljud, nagu näiteks Fred Jüssi, metsa teistmoodi. Nende kogemus ja arvamus ei tohiks olla vähem väärtuslikum või rumalam. Kas tajute samuti seda vastuolu?

Kahtlemata väärtuste konflikt on. Erinevad ootused metsaga seonduvalt on nüüd hästi kriitiliselt välja tulnud ja nüüd tuleb leida endas tarkust mitte teise inimese väärtushoiakuid kuidagi alavääristada. Metsa kasvatamiseks on meil 100 aastat akadeemilist haridust antud, võib-olla ei ole antud head teadmist, kuidas metsaga kultuurilist sidet hoida. Metsamehel on need teadmised olnud, aga kriitilisemad ühiskonna hoiakud ei lase sellel võib olla nii hästi välja paista.

Kunstlikult natukene vastandatakse metsamehi ja looduskaitset. See on hoiakute küsimus, kui keegi kuskilt nurgast ründama hakkab, et siis jätkuks tarmukust ennast vaos hoida ja konstruktiivselt arutada. Oleme püüdnud seda platvormi pakkuda, kus teha seda mõistlikult ja turvaliselt, mitte üksteist välja vihastada ja solvata, nagu sotsiaalmeedias vahel juhtub.

Üks kaasamise viise on RMK-l kaasamiskoosolek, kus kogukond kutsutakse kokku ja selgitatakse, millised plaanid on RMK-l kogukonna metsas plaanis. Nende protokollidest selgub, et paar aastat tagasi toimus neil arutelu ja otsustati koos kohalike elanikega. Praegu aga joonistub sealt välja, et see on ainult informeerimise koht, kus RMK oma kavatsustest teada annab. Sellele on tähelepanu juhitud ka Äripäevas Anu Aug Ohtu loodusseltsist. Kas RMK peaks siin midagi teisiti tegema?

RMK analüüsib oma tegevusi ja püüab paremini hakkama saada. Kõrgendatud avalike huvide kaasamine on suhteliselt uus nähtus metsanduses, seadusega sai see kohustuslikuks 2017. aastal.

Omavalitsustes on varem 10 aasta plaane tutvustamas käidud, aga nüüd on need aktiivsemalt käivitunud ja inimesed tulevad kohale ning tahavad kaasa rääkida.

RMK peaks jagama informatsiooni, mis metsadega on piirkonnas tegemist ja mida nendega võiks teha ning vastu saama siis kogukonna ootusi. Teinekord võtavad kokkulepped kaua aega, näiteks Kosel on vist juba kolm korda kokku saadud. Lõpptulemus võiks olla pikaajaline plaan, mis nende metsadega siis tehakse. Häid kokkuleppeid on ka tehtud, näiteks Narva-Jõesuu metsade puhul on olemas väga head kümneaastased, Haapsalus samuti, kui ma ei eksi.

Praegu planeerimisprotsessid käivad ja see on kogukondadel koht, kus sõna sekka öelda. Omavalitsused võiksid ka kindlasti aktiivsemad olla ja RMK-le appi tulla.

Anu Aug, MTÜ Ohtu Loodusselts juhatuse liige
RMK kaasamised on hetkel puhtalt infotunnid, mille ainus eesmärk RMK jaoks on (säästva metsamajanduse – toim) sertifikaadi täitmiseks linnuke kirja saada ja võimalikult kiiresti raietegevusega pihta hakata.

Mis on teie sõnum inimestele, kes on metsa pärast mures?

Mina ei suuda kindlasti seda muret ära võtta. Minul on võimalus pakkuda informatsiooni ja kaasa rääkimise võimalust. Soovitan vaadata keskkonnaministeeriumi kodulehelt andmeid ja numbreid. Sotsiaalmeedia aruteludes on need teisejärguliseks jäänud. Kui on mure ja soov lahendusi pakkuda, siis oleme alati valmis kuulama ja lahendusi leidma.

Sügisel teatasid keskkonnaühendused, et on kaotanud usalduse teie vastu ning nõudsid tagasiastumist. Mida sellest kriitikast kaasa võtate?

Ühtpidi on tegemist arengukava koostamise osaga, samas on natukene mindud isiklikuks. Kindlasti on palju kommunikatsiooniprobleeme ja teinekord on toodud välja hinnanguid, millel ei ole objektiivset põhjust. Väljastpoolt jääb palju otsustusprotsessi telgitaguseid nägemata ja kui proovid otsuseid tasakaalukalt teha, siis isegi kui tahaks keskkonnahuvisid rohkem arvestada, ei ole see teinekord võimalik.

Ma ei tunne, et oleks ühele või teisele poole suunatud otsuseid teinud. Alati on need olnud kaalutletud, et ühised huvid saaksid esindatud. Võtan seda kui ettevalmistust arengukava positsioonide paika seadmiseks ega lase sellest liiga palju ennast häirida.

Need ühendused on seotud ka arengukava koostamisega. Kuidas minna edasi, kui osa osalisi ei usalda?

Aruteludeks on ka erapooletud eksperte, kes aitavad meid sellistest olukordadest üle, et ei tekiks kellelgi tunnet, et kuskil on otsused eelnevalt ära tehtud või keegi kuskile poole kallutamas.

Praeguse plaani järgi võiks arengukava riigikogu kätte jõuda sügisel?

Selle nimel praegu pingutame. See sõltub sellest, kui hästi saame need arutelud peetud, mõjud hinnatud ja kui hästi ka riigikogu ja valitsus informeeritud juba eelnevalt, et otsustusprotsess läheks libedamalt.

Kas aasta pärast on debatt metsanduse üle kuumem või rahulikum kui täna?

Rahulikum.

Tarmo Tüür, Eestimaa Looduse Fondi juht, metsanduse arengukava juhtkogu liige
Metsatööstuse ja teiste selle sektoriga seotud töökohti on Eestis palju ning see on oluline osa Eesti majandusest. Samal ajal on selge, et teatud tüüpi äride aeg hakkab lõppema. Palju debatist praegu käibki selle ümber, sest Eesti puidubilansi järgi üle poole meie puidust põletatakse, umbes veerand läheb paberipuuks ja 20 protsenti on sellised puittooted, kus väärindamise aste on kõrgem ja süsinikku seotakse pikaajaliselt. Oleme võrdlemisi kreenis sellega. Nüüd ongi küsimus, kui kaua see siis veel sellisel moel saab jätkuda – kas aasta, viis, kümme või midagi muud. Metsanduse arengukava koostamisel kaardistati 101 metsaprobleemi, mis sai päris lai materjal, kuid metsamajandamise probleemistikus innovatsiooni sisuliselt sisse ei toodud. Ehk puudub vaade sellele, kuhu puidu töötlemine ja väärindamine võiks välja jõuda. Hästi suur küsimus, mida ei ole Eestis läbi arutatud, puudutab meie riigimetsa. Jämedalt pool Eesti metsast on riigi omandis ja nii öelda ühisvara. Ühiskonnas selgelt oleks ootust, et lisaks majanduslikele hüvedele tahaksime metsast saada rohkem sotsiaalseid hüvesid. Samuti tekitab muret elurikkuse kahanemine. Keskkonna poole pealt vaadates tekitab muret, et loodusmetsa on Eestis alles ainult kaks protsenti metsast ja sellest omakorda üle veerandi ei ole kaitstud.

Kuula intervjuud Tarmo Tüüriga siit:

Jaga lugu
Metsamajandusuudised.ee toetajad:
Toomas KeltMetsamajandusuudised.ee toimetajaTel: 50 72 816
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150