Majandusmetsadest alguse saanud üraskite levik on hakanud laastama looduskaitsealasid

Kuuse-kooreüraski massiline levik on alguse saanud just majandusmetsadest ning nimelt valede metsamajandusvõtete kasutamisest kuusikutes, kirjutab arvamusloos metsamees Mati Sepp.

Meie metsi ohustab ürask.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Eelmisel nädalal saatis Eesti Erametsaliit välja pressiteate, et on õige aeg üraski probleemiga tegelemiseks ning metsas toimetamine annab ühtlasi hea võimaluse viibida koroonaviiruse vabas keskkonnas (Kaitsealadel kasvatatud ürask on tungimas erametsadesse, Eesti Erametsaliit, 17.03.2020).

Erametsaliidu poolt välja saadetud teates rõhutatakse, et üraski oht majandustsoonis kasvavatele kuusikutele tulenevat looduskaitsealuste metsade lähedusest. Lisaks jagatakse juhiseid, et püünispuid üraskite ohjamiseks tuleks langetada just looduskaitsealuste metsade läheduses. Teatest leiab ka lingi, mis juhatab metsaomaniku Erametsaliidu juhendile, kuidas tegeleda kuuse-kooreüraski probleemiga. Metsamehena oleksin äärmiselt tänulik, kui Erametsaliit avaldaks kuuse-kooreüraski tõrje juhendi, mis oleks ka tõsiseltvõetav. Praegu avalikuks tehtud juhend (leitav SIIT) on aga nagu halb unenägu.

Erametsaliit pole vaevunud juhendisse sedagi kirjutama, mitu püünispuud 1 hektari peale vajalik oleks, samuti puudub juhendis kirjeldus, kuidas kõnealused püünised üraskeid ka toimivalt ligi hakkaksid tõmbama. Selgitatud pole, millised ohud kaasnevad püünispuude vale kasutamisega, ja arvestades metsades möllavat kahjuriprobleemi on sellise pealiskaudse info jagamine igas mõttes taunitav.

Miks üraskite arvukus kasvab?

Kuuse-kooreüraski massiline levik meie metsades seisab eelkõige kahel alustalal: kliima järjepideval soojenemisel ning samaaegselt valede metsamajanduslike võtete süsteemses kasutamises. Harvesteride ja metsaväljaveo traktorite massilise kasutuselevõtuga üheksakümnendate lõpus ja nullindate alguses hakkasid muutuma ka metsamajandamise põhimõtted ja paraku kõige halvemas suunas.

Mida enam metsandussektor metsa ülestöötamiseks rasketehnikat soetas, seda järjepidevamalt hakkas vähenema looduslike ohuteguritega arvestamine maaomanike metsades. Arvestades, et uhiuus harvester maksab kuni 600 000 eurot, siis on ka arusaadav, et tehnika omanikule on olulised tihumeetrilised kogused ja õigeaegne liisingu tasumine. Oluliselt vähem pööratakse tähelepanu sellele, mis saab metsast või metsamaast peale rasketehnikaga tehtud raiet, sealhulgas RMK hallatavates riigimetsades.

Ulatuslikest üraski kahjustustest päästsid meid seni üsna stabiilsena püsinud kliimaolud. Hapuks läks olukord 2018. aasta pika põua järgselt, peale mida üraskite levik hoo sisse sai. Erinevalt nn metsamehe stereotüübist olen isiklikult teadlik, et vaid tööstuse huve arvestav kuusikute majandamise meetod lõppeb varem või hiljem kaosega. Probleemile juhtisin tähelepanu juba kolm aastat tagasi avaldatud artiklis “Riiklik metsanduspoliitika toodab mädanevat metsa” (Maaleht, 28.09.2017), millele riik vastas omapoolse rahustava artikliga, leides, et neid on ebaõiglaselt süüdistatud vähestes meetmetes juurepessi vastu võitlemisel (Keskkonnaministeerium selgitab: riigimetsa tervisest hoolitakse ja juurepessiga võideldakse, Maaleht, 28.09.2017).

Ainuüksi see, et üraskid on hakanud majandusmetsadest looduskaitsealadele levima, on äärmine ohumärk ja märguanne, et tegutseda tuleb kiiresti ja jõuliselt. Tegevusstrateegia peab olema sama jõuline kui koroonaviiruse ohjamisel. Kuuse-kooreüraskite poolt asustamata kuuse-enamusega metsades tuleks koheselt peatada nii harvendus- kui turberaied, valgustusraiet teha aga selliselt, et kuused raiumata jäetaks. Lageraieid võiks kuuse-enamusega metsades teha ainult juurepessi, ulukite või üraskite poolt kahjustatud eraldistel, hoida aga täies elujõus kuusikud. Samuti peaks olulisel määral vähendama kuuskede metsa istutamise mahte. Juurepessi nakatunud kuusikud soodustavad üraskite levikut majandusmetsades. Looduskaitsealustes sihtkaitsevööndi metsades on juurepessi nakatunud metsade osakaal mitme kordades väiksem kuna puudub raietegevus.

Kuuse-üraskite poolt asustatud majandusmetsades tuleb üraskite ohjamiseks kasutusele võtta feromoonpüünised ja langetada püünispuud. Kui ürask majandusmetsades ohjesse saadakse, siis suudab loodus kaitsealadel kahjurite massilisele levikule ise lõpu teha. Niikaua aga, kuni üraskid saavad majandusmetsades rahulikult tegutseda, läheb ka looduskaitsealuste metsade olukord paratamatult halvemaks. Erametsaliidule meenutaksin, et kuuse-kooreüraski massiline levik on alguse saanud just majandusmetsadest ning nimelt valede metsamajandusvõtete kasutamisest kuusikutes. Seega tuleb lõpetada majandusmetsade väärmajandamine, et kaitsta sellega nii looduskeskkonda, metsaomanikke kui jätkusuutlikku metsandust tervikuna.

Mida metsaomanik üraskist teadma peaks?

Üraskitega võitlemiseks peab metsaomanik langetama püünispuud märtsis või aprilli alguses, langetades 1 ha kohta 5-10 vigastatud, nõrgestatud või kasvus allajäänud kuuske. Langetamise järel tuleb püünispuud okstest laasida, mille järel tuleb tüvi tõsta maapinnast 20-30 cm kõrgusele. Püünispuud tuleb metsast välja tuua mai keskel või hiljemalt juuni alguseks. Metsast välja toodud püünispuu tuleb kas koheselt saekaatrisse saata või siis, kui see pole võimalik, täies ulatuses ära koorida ja matta koored vähemalt poole meetri sügavusele maa sisse või need ära põletada.

Üraskite levivad lennates keskmiselt kahe kilomeetri kaugusele, seepärast aitab koorimata jäetud püünispuu kahjurite levikule oluliselt kaasa. Kui püünispuude väljavedu pole metsa kahjustamata võimalik, siis tuleks püünispuud metsas ära koorida, koored aga maha matta. Kindlasti tuleb ära koorida ka raiekännud. Kui langetatud püünispuu ei oma mingeid mädanike tunnuseid, siis tuleb känd vähem kui minuti jooksul üle pritsida bioloogilise seentõrjepreparaadiga Rotstop, vältimaks juurepessi levikut ja sellega kahjurite paljunemist metsas.

Alles tasub jätta juba kaks aastat tagasi kuivanud kuused, sest need toimivad üraskite vastase kaitsesüsteemina. Ära kuivanud kuuske ei asusta enam kuuse-kooreüraskid, vaid üraskitest toituvad putukad ning linnud, näiteks rähnid, kes aitavad kahjurite populatsiooni vähendada ja tasakaalus hoida.

Feromoonpüünised tuleb üraskite püüdmiseks valmis seada enne üraskite maa seest välja tulekut kui õhutemperatuur on tõusnud 15–20 kraadini ja pinnas on soojenenud 10 kraadini. Selleks ajaks peaksid kahjurilõksud olema üraskite püüdmiseks juba valmis seatud.

Väga suure üraskite lendlevuse korral peaks puhastama püünislõksu, sinna kogunenud üraskitest, iga kolme päeva järel, sest muidu püünislõks kaotab oma efektiivsuse.

Teadlik metsamajandamine on väärt panus Eesti metsanduse tulevikku!

Mati Sepp, metsa- ja jahimees

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandusuudised.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789
Kaspar Kitsing
Kaspar KitsingReklaamimüügi projektijuhtTel: 569 549 79