Magnar Alev: Otepää looduspargis on kümneid üraskikoldeid, millega keegi midagi ette ei võta

Metsarahvast on haaranud üraskipaanika – viimaste aastate soojad ilmad on selle metsakahjuri agaralt lendama ja kuusikuid rüüstama pannud, sest kui ürask puusse lööb, on see aastaga metsakuiv ja korralikku materjali sellest enam ei saa.

Magnar Alev  Foto: Ain Alvela

Ollakse eri meelt, kas kuuse-kooreüraski laialdase leviku on põhjustanud kliima soojenemine, koristamata jäänud tuulemurd, praegusaja metsamajanduslikud võtted või meie viimaste aastate metsakultuuride rajamise põhimõtted. Ilmselt on omajagu tõtt kõigis neis arvamustes, aga selge on see, et ürask ründab ennekõike nõrgenenud tervisega puid – kas on kuuskede kallale asunud seenhaigus nimega juurepess või on läheduses koristamata jäänud tormituulega murdunud puid, mis samuti üraskeid nende lennuajal ligi meelitavad. Täheldatud on, et üraskikahjustused on saanud majandusmetsadega võrreldes laialdasema leviku kaitsealadel, kus majandustegevust ei toimu ja kus ka mingil põhjusel raiutud puit looduse mitmekesisuse säilitamise eesmärgil metsa alla jäetakse.

Kaitsealal saab majandada

Otepää ümbruses, sh 1957. aastal asutatud ja 232 ruutkilomeetril laiuva Otepää looduspargi aladel umbes 400 hektarit metsamaad omav Magnar Alev ei mõista, miks riik ehk siis Riigimetsa Majandamise Keskus kaitsealadel laiuvatel üraskikahjustusega kohtades midagi ette ei võta. Tema hinnangul on selge, et kui ürask on juba kusagil oma koloonia avanud, siis iseenesest ta sealt enam ei lahku ning nõnda laienevadki kahjustused ka kaitseala piiridest välja.

Magnar Alevi enda metsad on ka sisuliselt kõik kaitsealadel, mida ta ka kõiki võimaluste piires majandab. Otepää looduspargi 2016. aastal uuendatud kaitse-eeskiri võimaldab hoiualadel teatud tingimustel kuni 1,2 ha suuruseid lageraideid, näiteks I boniteedi kasvukoha kaasiku puhul tavapärase 60 aasta asemel on seal raievanuseks rohkem kui 70 aastat, kuuse puhul üle 90 aasta jne.

„Küsimus on eelkõige selles, kuidas tagada kaitsealauste metsade uuenemine. Selleks peab raietega teatud määral kaasa aitama,” ütleb Alev. „Metsauuenduse võtted on kaitsealal põhimõtteliselt samasugused nagu mujalgi. Ainuke, mida mina olen viimastel aastatel muutnud on see, et olen rohkem kaske istutanud ja seda ka põhiliselt selle tõttu, et need maad lihtsalt sobivad kase kasvukohaks paremini. Lisaks on meil ju siin Otepääl olemas ka vineeritööstus, mis korralikku kasepakku vajab.”

Omanik peab vastutama

Sõidame Magnar Aleviga märtsikuu keskpaigas läbi mitmed Otepää looduspargi alad ning sellel käigul nähtu ühise nimetajana saab välja tuua moel või teisel kahjustatud metsa, mida kohtab nii era- kui riigimetsas. On tormimurdu, on juurepessu ja üraskikahjustusi, on hulgaliselt surnud puid. Mitmes kohas on see metsa n-ö piirkondlik areng jõudnud sinnamaale, et vanemaid terveid ja kasvavaid puid enam polegi, nende mahalangenud tüvede ümber on aga üha võimust võtmas sarapuuvõsa.

Olgu kaitseala või mitte, olgu eramaa või riigimaa, suurema tormimurru peaks Magnar Alevi hinnangul ikkagi kiiresti ära koristama, sest värsked puidukahjustused tõmbavad kahjureid magnetina ligi. Selles osas võib paralleeli tõmmata praeguse viiruseepideemiaga – me kõik peame hoolitsema ja andma endast kõik, et takistada viiruse levimist. Samamoodi peaks omaniku hool ja vaev olema see, et tema metsas leviv puidukahjur, praeguse jutu kontekstis siis kuuse-kooreürask naabermetsa rüüstama ei pääseks.

Magnar Alev ütleb, et omas metsas ta sellist pilti ei näeks, nagu ümberringi paistab – kuused on üraskijälgedega, paljud neist juba ümber kukkunud, võimust võtab sarapuuvõsa.  Foto: Ain Alvela

„Tegelikult on reeglid ju kõik seaduses kirjas ja kõigile on teada, et kui metsakahjustus avastatakse, siis tuleb see likvideerida. Looduskaitsjad räägivad küll, et mets saab ise hakkama, aga kui kusagilt leitakse kahjustusega mets, siis näidatakse ikka näpuga omaniku peale, et miks pole midagi tehtud või süüdistatakse riiki, et miks midagi ette ei võeta,” kirjeldab Alev. „Ka metsaomanikul, kes elab alaliselt linnas ja tuleb kord pika maa taha oma metsa vaatama, ei ole meeldiv tunne, kui pooled puud on üraskitest puretud. Ise võid ju oma metsa hoida, aga kui naaber jätab üraskikolde koristamata, siis varem või hiljem tuleb see ka üle piiri korralikku metsa.”

Alev on üraskikahjustusi näinud 40–50 aastases puistus, samas temal endal tuli ürask seni puutumata metsa enam kui saja aastaste kuuskede kallale. „Ega metsas käibki pidevalt üks koroona teise järel – seenhaigused, putukad, tormid,” iseloomustab ta. „Silm tuleb kogu aeg peal hoida ja igav juba ei hakka.”

Ürask levib kiiresti

Kaitsealal on tema sõnul see häda, et üldiselt lubatakse pärast vastava ekspertiisi tegemist kahjustatud eraldiselt välja võtta vaid teatud kogus puid – nii palju, kui hädapärast vajalik, aga nii vähe kui võimalik. Seda taktikat võrdleb Magnar Alev koera saba jupikaupa raiumisega, sest näeb selles kasu asemel pigem kahju – ürask tasapisi üha levib, kuigi igal aastal mõned kahjustatud puud välja võetakse, ta metsast kusagile ei kao ja lõpptulemuseks on, et see koht tuleb ikkagi lagedaks raiuda. Selle asemel, et seda kohe teha ja uus metsapõlv kasvama lasta selle järk-järgulise n-ö hooldusega ainult pikendatakse agooniat.

„Praegu on ju üldteada, et ürask levib laialdaselt. Kui riigiametites ei leidu endal piisavalt metsapatolooge, siis saaks ju neid näiteks projektipõhiselt palgata, et nad metsades seiret teeksid ja kahjustatud kolded avastaksid,” arutleb Alev. „Ja kui ma oma metsas sellise kolde avastaks, siis majandusmetsas ma võtaks selle metsa kiires korras maha, eriti, kui diameetri järgi annavad kahjustatud puud uuendusraie välja. Kui need puud püsti jätta, siis ürask üha laiendab seda kollet.”

Ta nendib, et kaitsealal maad omades tegelikult ei saagi alati tervet üraskikollet välja raiuda. Esiteks on looduspargis langi suurus piiratud, teiseks tuleb kahjustuse kohta teha ekspertiis ja see ütleb suure tõenäosusega, et sealt võib välja võtta näiteks 30 tm. Ja nii kordub see aastast aastasse – mets ei ela ega sure. Alev on seda meelt, et omanikul võiks lubada kogu sellise kahjustusega eraldise lageraidega maha võtta, siis saaks ta järgmisel aastal teha juba maapinna ettevalmistuse, korralikult taimed peale istutada, mõned aastad noorendiku hooldust teha ja õige pea oleks mets uuenenud.

Ürask tegutseb kiiresti – aastaga on puu kuivanud. Kusjuures teda on pea võimatu enne avastada, kui kuusetüvelt koor hakkab juba maha pudenema. Mida rohkem üraskil kusagil koldes tegutseda lasta, seda rohkem ta puid nõrgestab, sageli on sellises metsas juba varem olnud juurepess ning nii hakkavadki puud juurelt ümber vajuma, tuule käes murduma ja lihtsalt kuivama. Metsamajandaja pilguga vaadates vajab selline mets kiiret uuendamist. Tõsi, looduskaitsja ütleks siinkohal, et küllap loodus saab ise kõigega hakkama, aga küsimus ongi selles, millise aja jooksul.

Üraskikahjustused Magnar Alevi metsas.  Foto: Ain Alvela

Kui mitte midagi teha, püsib see koht sellisena aastakümneid, kuni suured puud kõdunevad ja sarapuuvõsa vohab. Kui pinnas on viljaks, pole üldse kindel, kas ja millal kuusk, mänd või mõni lehtpuu suudab selle võsarinde alt kasvama hakata, sest sarapuu ja remmelga kasvamine on lihtsalt nii intensiivne. Kas me soovime, et suur osa kaitsealadest muutuksid tasapisi kohtadeks, kus surnud puude vahel võimutseb vaid võsa?

Kahjustusest tuleb teatada

Üraskikahjustus avastatakse tavaliselt siis, kui tüve alaosast hakkab koor juba maha tulema. Alguses võib sellisel puul võra veel rohelinegi olla. Veel mõni kuu edasi ja siis on muidugi juba eemalt või ülalt vaadates hästi näha, kus muidu rohetavas metsas hallide kuivanud võradega kuused üraskikoldeid tähistavad. Põhimõtteliselt saab aru, et ürask on koore all juba olemas ka selle järgi, et kuuse koore sisse on tekkinud väikesed augukesed, millest vaiku välja niriseb. Aga selleks peab metsas kohe sellise puu juurde sattuma ning selle märkamiseks peab ka n-ö silma olema.

Magnar Alev kutsub kõiki metsaomanikke kasvõi statistika täiuslikkuse ja parema ülevaate saamise mõttes keskkonnaagentuurile teada andma kõigist üraskikahjustuse kolletest, mis oma metsadest avastatakse. Sest kui näiteks mõni kahjustusega eraldis läheb oma vanuse poolest niikuinii lageraie alla, siis võib jääda mulje, et probleemi seal polegi.

„Enne raiet võiks spetsialist ikkagi sellises kohas kohapeal käia, kahjustuse ära hinnata ja statistikasse kirjutada, et sellel metsaeraldisel oli selline probleem,” räägib Alev. „Sama asi on näiteks koprakahjustustega. Paljud omanikud tõmbavad ise need tammida maha ja statistika näitab, et meil ei olegi kopraga mingeid muresid. Inimesed võiksid selliseid teatisi ikka agaramalt esitada.”

Üraskikahjustusega puit läheb parimal juhul metsakuiva palgi sortimenti, ent nii või naa oleks selle väärtus tervena märksa kõrgem, sest metsakuiva palki saetööstused väga ei taha. Nii saab ühest puust üks-kaks metsakuiva palki ja ülejäänud on sisuliselt vaid graanulimaterjal. Selles mõttes on hea, et Eestimaal on graanulitehased olemas, muidu poleks sellise puiduga muud teha kui vaid ahju kütta.

LOE LISAKS:

Kuuse-kooreüraskist on saanud meie metsade nuhtlus

Urmas Tartes: inimene on juba 150 aastat üraskile metsadesse teed sillutanud

Laanerähnist üraski leviku kontrollimiseks ei piisa

Kohas, kus raiuti üraskikahjustusega metsa, soovitab Magnar Alev rakendada puuliigi vahetust. Iseküsimus on muidugi, millist puuliiki valida. Kuuse kasvukoht ei pruugi männikultuurile hästi sobida, küll aga on ta ise proovinud kuuse-kase-männi n-ö segu-uuendust ja mõnedes kohtades tuleb see väga hästi välja. Seega – igas konkreetses kohas tuleb sealseid tingimusi arvesse võtta ja siis otsustama, millega ja kuidas metsa uuendada.

Ain Alvela, Metsamajandusuudised.ee kaasautor

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Tilkson
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150