Rait Hiiepuu: pärast seda kriisi ei ole puidutööstus enam endine

Veerand sajandi eest Stora Enso Baltimaade metsavarumise ja puidutööstuse üksuste ülesehitamisega alustanud Rait Hiiepuu hinnangul lööksid kriisid Eesti majandust vähem, kui kasutaksime rohkem puitu oma ehituses.

Rait Hiiepuu.  Foto: erakogu

Tekkis kange tahtmine alustada seda artiklit tunnustatud telemehe Valdo Pandi kuulsaks tehtud fraasiga: „Täna 25 aastat tagasi”... alustas suure osa oma senisest elust metsa- ja puidutööstuse tippjuhina ametis olnud Rait Hiiepuu tööd toonases Stora AB kontsernis, kes just oli alustanud Eestis kanna kinnitamist. Sest põhimõtteliselt nii see tõepoolest ka on, ainult et praegu, juba viimased kaks aastat, ei ole Hiiepuu selle, tänaseks Rootsi-Soome gigantettevõtteks formeerunud kontserniga enam tööalaselt seotud.

Seega – veerand sajandit päris täis ei tule. Küll aga on suuresti just Rait Hiiepuu käsi mängus selles, et tänane Stora Enso on ka Eestimaal tugevalt esindatud, pakub siinsetele inimestele sadu töökohti ning väärindab erineval moel kohalikku puidutoorainet.

Ühest arengukavast teiseni

Alates tunamullusest tegeleb oma karjääri jooksul kõik juhtimistasandid läbinud Rait Hiiepuu praeguste juhtide koolitamisega, ta on coaching´u treener üleilmses organisatsioonis nimega International Coach Federation (ICF). Ja kuigi ta ütleb kohe vestluse alguses, et ega ta spetsiaalselt metsa- ja puiduteemadel nüüd enam silma peal hoia, siis saab üsna kiiresti selgeks, et ta on selles valdkonnas toimuvaga siiski suurepäraselt kursis, valdab ülevaadet metsamajanduses ja puidutööstuses toimuvast ning omab nendes küsimustes ka enda konkreetseid seisukohti. Küllap see on tingitud ehk küll alateadlikust, ent siiski professionaalsest huvist, ilmselt ka säilinud kontaktidest sellel alal tegutsevate inimestega, aga kindlasti ka sotsiaalsest tunnetusest – ikkagi teema, millega mitu aastakümmet tegeldud.

Nii on Hiiepuu olnud omal ajal nii Stora Enso Baltimaade üksuse juhina, kui Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhatuse esimehena, olnud tihedalt seotud ka eelmise, aastani 2020 tehtud metsanduse arengukava koostamisega ning teab meenutada, et ka eelmisel kümnendil oli kõige kuumemaks arutelu teemaks selle juures ikkagi raiemaht. No ja selle kõrval muidugi ka kõikvõimalikud loodusliku mitmekesisuse säilitamise küsimused. Praegust olukorda hindab ta toonasega võrreldes aga märksa tõsisemaks, vihasemaks ja emotsionaalsemaks. Ka siis ei läinud asjad lihtsalt, aga selliseid n-ö laupkokkupõrkeid talle varasemast ajast ka ei meenu.

„Teemade ring on praegu suhteliselt sama võrreldes eelmise arengukava koostamise ajaga, ainult et praegu annab tooni just emotsioonide kokkupõrge. Väga vähe leidub tahtmist milleski kokkuleppele jõuda,” kirjeldab Rait Hiiepuu. „Soovitakse saada oma tahtmist, ehk täpselt teadmatagi, mida tahetakse. Ja kui seda ei saa, siis parem ärgu olgu mitte midagi.”

Stora Enso maaletooja

Metsanduse valdkonda jõudis Rait Hiiepuu 1995. aastal, kui Eestis alustas tegevust Rootsi ettevõtte Stora AB. Enne seda oli ta olnud ametis mitmes puidutööstusettevõttes, sh Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi (TVMK) direktor. Stora aga kutsus Hiiepuu oma siinset äriüksust üles ehitama. Sellest sai alguse enam kui 18 aastat väldanud karjäär ettevõttes, millest 1998. aastal sai soomlaste Ensoga ühinemise järel maailma suurim metsanduskontsern Stora Enso.

1990ndate keskpaik oli paljuski pöördeline aeg ja seda kahtlemata ka metsa- ja puidutööstuse arengu seisukohalt. Liialdamata võib öelda, et just selle kümnendi lõpus ja järgmise alguses tehti otsuseid, mis kujundavad selle tööstussektori tänast päeva.

Rootsi Stora ja Soome Enso olid oma profiililt sarnased ettevõtted, enne ühinemist konkurendid. Mõlema vana tugeva ajalooga firma valduses olid kõik valdkonna tarneahela toimimiseks vajalikud struktuurid, alates metsaomandist, lõpetades tselluloositööstusega. Pärast peakontorite ühinemist hakati kokku panema ka ühendettevõtte tütarfirmasid mujal maailmas, muuhulgas Balti riikides.

„Ega toonast ja praegust aega võrrelda saa, pole lihtsalt midagi võrrelda. Tänaseks on meil väga hästi üles ehitatud saetööstusel baseeruv puidutööstus. Tol ajal olid vaid nõukogude metsamajandite ajast jäänud vananenud tehnoloogiaga saekaatrid,” iseloomustab Hiiepuu. „Vana ja amortiseerunud tselluloositööstuse ettevõtted läksid peale Kehra paberivabriku üsna kiiresti kinni. Ka Kehra seisis pika aja mahajäetuna, aga nüüd võime öelda, et jäi siiski alles tänu sellele, et vabrik läks kogemustega tselluloositööstuse, Tolaram Grupi kätte, kes hakkas sinna kõvasti investeerima.”

Põhjusena, et Kehra paberitööstus on tänaseni ajahambale vastu pidanud, nimetab Hiiepuu seda, et jätkati oma aastatega väljakujunenud nišis – väga nõutava, aga samas ka väga spetsiifilise pruuni pakkepaberi ehk nn jõupaberi tootmisega. Ja ilmselt just oma kogemusele ja teadmistele tuginedes tegi Tolaram seda siis, kui sellised väikesed tootjad üle maailma hakkasid pankrotistuma. Turule tekkis tühimik ning Kehra vabrik tõttas seda täitma.

Väga tubli ettevõttena tollest ajast, mis samuti siiani tegutseb, nimetab Rait Hiiepuu ka Räpina paberivabrikut, mis töötleb ümber vanapaberit, toodab arhailise väljanägemisega trükiseid, munareste jm.

Saetööstus on kõige muu alus

Hiiepuu meenutab, et Eesti puidutööstusse tekkinud ärimeeste toonane esimene eesmärk oli püsti panna korralik saetööstus. See on ühe korraliku puidutööstussektori A ja O – kui on juba olemas tõhusalt toimiv saetööstus, saavad sellelt baasilt arenema hakata ka teised, juba märksa nüansirohkemad valdkonnad – hööveldamine, vineeri tootmine, liimpuit, tehasemajad ja lõpuks ka tselluloos.

„Saagimine annab parimat toorainet, mida tselluloositööstus vajab – haket. Selle olemasolu on eeldus, et tselluloositööstus üldse saaks tekkida. Kvaliteetset haket aga suudab anda ainult kaasaegne tehnoloogia,” räägib Hiiepuu. „Nüüdseks on meil korralik saetööstus üles ehitatud ning asjaolude loogilise jätkuna areneski üle-eelmisel aastal välja soov rajada siia tselluloositööstus. Sest puidukeemia on kogu puidutööstuse kroon, ilma selleta ei ole terviklikku puidutööstust ja ma väga siiralt loodan, et see tööstus Eestisse siiski moel või teisel tuleb.”

Ta nendib, et olnuks eriti positiivne, kui sellise suure ettevõtmise investorid on kohalikud ärimehed, siinsed firmad. Paraku otsustas valitsus ennekõike Tartu linnavõimu ja avalike huvigruppide survel tselluloositööstuse eriplaneeringule piduri peale panna.

Me paneme selle projekti riiulisse, aga mitte eriti kõrgele, ütlesid plaani eestvedajad Aadu Polli ja Margus Kohava toona.

„Ega tegijad kusagile kadunud ole ja kindlasti ei ole kadunud ka tahe seda teha,” usub Rait Hiiepuu. „Lihtsalt see katse praegu ebaõnnestus. Aga tuleb aru saada, et tselluloositööstus annab üldse kõige suurema tootlikkuse puidusektoris. Meie puidutööstuses on praegu üks tugevasti lonkav jalg – see on viis, kuidas me praegu kasutame paberi- ja tselluloositooret. See segab tööstusharu kui terviku harmoonilist arengut.”

Just selle tõttu saavad meil tema hinnangul võimalikuks olukorrad, kus paari aasta eest oli paberipuu hind metsaomaniku jaoks ülisoodne, ulatudes üle 60 €/tm, samas praegu pole metsast tulevaid paberipuu koguseid võimalik turustada sellele sortimendile vastava hinnaga. Seda dikteerib Põhjamaade turg, sest siseriiklik nõudlus paberipuu järele Eestis puudub. Nii rändabki see oma täit hinda saamata töötlemata kujul piiri taha ja graanulitehastesse, sest sihipärane kasutus puudub. Samas tekkib paberipuu sortimenti ju põhimõtteliselt igast metsast langetatud tüvest mingi osa.

Metsaomanik ei saa valida, et kui nõudlus on vilets ja hinnad all, siis ta raiub ainult palki ja paberipuitu ei võta. See paneb kalkuleerima ja eks paljud mõtlevadki, et kui paberipuidu hind on kehva ja normaalset hinda saab ainult palgisortimendi eest, siis parem ma ei raiu praegu ka seda palki.

Seda olukorda positiivsest küljest iseloomustava näitena toob Hiiepuu välja Kehra haavapuidumassi tehase. Enne Estonian Celli oli meil alati mure, mida teha haava paberipuuga. Kord seda taheti, kord mitte. Aga kui tehas tööle hakkas, muutus nõudlus äärmiselt stabiilseks, ka hind hoitakse stabiilsel tasemel, nii et metsaomanikud saavad sellega üsna riskivabalt arvestada.

„See on hea näide sellest, et kui tootmine on Eestis, siis on ka selle puidu sortimendi nõudlus ja hind stabiilsed, metsaomanik ei pea kartma, et kui ta täna ei müü, siis homme on hinnad juba põrandal,” kinnitab Rait Hiiepuu. „Kohalikud saeveskid lõid samasuguse situatsiooni. Alguses, 1990ndatel, viidi ka palki massiliselt välja. Aga kui kohapeal tekkis tootmine ja turg, lõppes ka palgi väljavedu.”

Kiitvaid sõnu jagub Rait Hiiepuul riigimetsa majandaja RMK kohta. Ta leiab, et RMK on targalt üles ehitanud, arendanud ja hoidnud oma metsataristut. Kvartalitevahelised metsateede aluspõhjad on korras, kuivendused kraavitatud ja toimivad ning kõik see võimaldab paljudest kohtadest puitu välja vedada ka sellise sooja talvega kui tänavu.

Läbi pöördeliste aegade

Rait Hiiepuu oli selleks ajaks juba Stora Ensoks saanud kontsernis juhtival positsioonil ka 2004. aastal, kui toimus sajandi tehinguks tituleeritud Sylvesteri grupi ettevõtete omandamine. Ta nimetab seda Eesti puiduärimeeste väga targalt tehtud müügiks. Ta meenutab, et Sylvesteri koostöö Stora Ensoga osutus viljakaks juba enne suurtehingut. Kõigepealt rajati Imaverre peenpalgiveski, seejärel rahastati juba jämepalgiveski rajamisse. Siis laiendati investeeringuid juba ka Lätti ja Leetu. Kogu see haarde laiendamine oli tugev Sylvesteri meeste initsiatiiv ja nagu nägime, vääris see küünlaid.

„Kindlasti oli sellel tehingul taga palju majanduslikke kaalutlusi, aga nüüd me näeme, et kapital, mille Stora Enso läbi Silvesteri ostu Eestimaale tõi, on käima pannud palju uut äri nii puidusektoris kui teistes valdkondades,” kirjeldab Hiiepuu. „See suurtehing oli tervele Eestile vajalik ja kasulik. See, et Sylvesteril oli suur tung tööstust arendada, tõmbas siia välisinvestoreid. See on kindel. Samas kerkisid esile ka kodumaisel kapitalil põhinevad tööstused, näiteks Lemeks koos Rait Woodiga jt. Kui seda tehingut poleks olnud, olnuks see areng ilmselt märksa tagasihoidlikum, aeglasem.”

Tõsi – toona avaldasid paljud kartust, et Stora Enso tulekuga Eestisse ja siinsete ettevõtete ülesostmisega lähebki kogu siinne puidutööstus rootslaste-soomlaste käpa ja dikteerimise alla. Liikus isegi jutt, et mine hulle tea, äkki tahavad ka RMK ära osta.

Tol ajal asjas lähedalt ja täielikult n-ö sees olnud Hiiepuu kinnitab, et kordagi ei olnud teemaks mingi turu vallutamine sõna otseses mõttes, vaid Stora Enso eesmärk oli lihtsalt sel turul koos teistega osaleda. Nagu ajalugu on näidanud, jagus ka teistele arenguruumi ja -kohta.

Saetööstus peaks Eestis olema arenenud sinnamaale, kus piirid on käes ja natukene üle ka, ütleb Hiiepuu. Graanulitööstuse arendamist vaata et maailma üheks suuremaks peab ta samuti targaks ja julgeks valikuks, sest Euroopas on praeguse kliimapoliitika valguses sellele kütteliigile määratu suure potentsiaaliga turg.

2007. aasta kevad-suvel, vahetult pärast pronksiööd, kehtestas Venemaa oma töötlemata ümarpuidule topelttollid ja nii mõnegi siinse puidutööstuse toorainekanalid kuivasid kokku. „See, et palgile tulevad tollid peale, oli õhus pikemalt, aga krõks käis ära pärast Aljoša sündmusi. Venemaal otsustati, et Balti riikidesse ei tulegi ju mingit raudteed. Kui sealtpoolt taheti midagi meile saata, siis raudteelt vastati, et pole tehniliselt võimalik,” meenutab Rait Hiiepuu. „Otseselt ei keelatud, vaid öeldi, et pole tehnilisi võimalusi. Sisuliselt tähendas see, et siin polegi mingit raudteed.”

See tekitas suuri muudatusi nii Eestimaa regionaalses arengus, sotsiaalsfääris, transiidikaubanduses, aga kahtlemata ka siinse puidutööstuse arengus. Kui siiani sai kombineerida, kui palju toorainet osta Venemaalt, kui palju kohalikult turult jne, siis nüüd kadus üks oluline tarnekanal üldse ära.

Esimene tagajärg oli kohalike raiemahtude kasvamine, mis samas tõi ka suuremat tulu Eesti metsaomanikule. Seejärel hakkasid siinsed tööstused järjest rohkem puitu importima Lätist. Ja nagu tänaseks näha, meie puidutööstust see Venemaa käik jalust ei löönud.

Puitu tuleb rohkem ise kasutada

Viimase veerandsaja aasta jooksul on Eesti puidutööstus Rait Hiiepuu sõnul põhjalikult uuenenud, võib isegi öelda, et uuesti sündinud. Seadmed on ajakohased, muutunud on töö iseloom ja töössesuhtumine, laienenud on sihtturgude ring. Enamik ettevõtetest suutis uutes tingimustes ümber orienteeruda ja kohaneda, sh ka need endised Stora Enso ettevõtted, mis nüüd tegutsevad iseseisvate äriühingutena. Erandiks on siinkohal ehk Paikuse saeveski, mida kunagi majandas Forestex. Kui Stora Enso ostis Sylvesteri, siis koos sellega omandati ka Foresexi saetööstuse osa, vineeri pool jäi UPMile. Tänane OÜ Baltic Forest, mis küll ühisrahastusest miljoneid kaasanud, pole suutnud loodetud mahus tootmist käivitada. Hiiepuu sõnul suuresti just selle logistilise asukoha tõttu.

Praegusega võrreldavat kriisi Rait Hiiepuu varasemast ei mäleta, sest nüüdne viiruse levikust tingitud seisak on sootuks hoomamatum – kui inimesed ei saa liikuda, siis ei liigu ka majandus, kaubad ega miski muu.

„Viirus on majanduse põhjalikult sulgenud ja ainuke, mida ma praegu oskan mõelda on see, et maailm, mis sellest kriisist ükskord väljub, on hoopis teistsugune varasemast. Aga missugune, seda ei tea,” räägib ta. „Arvan, et tekkib teatud regioonistumine. Juba praegu on näha, et kui kriis lööb, siis väga pikad tarnekanalid muutuvad äärmiselt riskantseteks. Neid tuleb edaspidi vältida. Näiteks meie puitmajaehitus sõltub praegu ikkagi suuresti ainult välistellimustest. Peab hakkama ka Eestis rohkem puidust ehitama. Meil on see võimekus olemas, et ehitada ka puitkonstruktsiooniga korrusmaju. Pärast kriisi tuleb nii era- kui avalik sektor saada niikaugele, et arhitektidelt ja ehitajatelt hakatakse tellima puithooneid. See oleks suur panus kodumaise tooraine kasutamiseks, võimalus luua keskkonnasõbralikke hooneid, anda paljudele meie inimestele tööd ja edendada sel moel majandust.”

KES ON KES: Rait Hiiepuu

•Sündinud 25.09.1959.

•1978–1983 – Tallinna Tehnikaülikool, magistrikraad puiduteaduse, sh tselluloosi- ja paberitööstuse tehnoloogia vallas.

•1999–2002 – Tartu Ülikoolis magistriõpingud ärijuhtimise alal.

•2018–2019 – Estonian Business School, diplom juhtivtöötajate kootsingu valdkonnas.

•1983–1995 – töötanud juhtivatel kohtadel mitmetes puidutööstuse ettevõtetes, sh AS Tarme, AS Valga Mööbel, Holzman JV, AS Marlekor.

•1995–2015 – Stora Enso Oy Baltimaade erinevate üksuste juht.

•2008–2010 – oli Eesti Metsa- ja Puidutööstuse liidu juhatuse esimees.

•Alates 2018. aastast ICF Estonia coaching´u treener ja juhtimiskonsultant.

Allikas: Äripäev

Ain Alvela, Metsamajandusuudised.ee kaasautor

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Tilkson
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150