Urmas Tartes: inimene on juba 150 aastat üraskile metsadesse teed sillutanud

Bioloog, looduseuurija ja -fotograaf Urmas Tartes on kindel, et muutused metsade ja üldse looduse ökosüsteemides on esile kutsunud inimtegevus, muuseas tuleb just selles otsida põhjust ka kuuse-kooreüraski rünnakutele.

Urmas Tartes möödunud sügisel Puhtu laialehise metsa taustal. Ta leiab, et meie metsade – nii kaitsealuste kui majandusmetsade hea käekäigu eest vastutab ikkagi inimene, kelle tegevuse tulemuslikkus sõltub sellest, kui kiiresti ta suudab puidu tarbimises ja metsa kasvatamises toimuvate muutustega kohaneda.   Foto: Urmas Tartes/Erakogu

Kuuse-kooreüraski levik Kesk-Euroopa ja üha enam ka Eestimaa metsades paneb metsamajandajatel pea valutama, eriti, kui arvestada, et viimaste aastate soojad talved, põuased suved ja aeg-ajalt tekkiv tuulemurd on ideaalne pinnas selle putuka paljunemiseks.

Urmas Tartes leiab, et üraski edasise leviku piiramise ainuke kestev lahendus oleks loobumine monokultuursetest majandusmetsadest, eriti nende istutamisest looduslikult ebasobivatesse kasvukohtadesse. Nimelt usub ta, et kui mitmekesises metsas ka ühe liigi jaoks kasvutingimused muutuvad ebasoodsaks, jäävad teised liigid alles. Et see teadmine juurduks ja selle põhjal käitumine ka vilja kannaks, peab Tartes oluliseks, et nende muutustega kohaneksid ka metsamajandamisega tegelevad ettevõtted ning neis kasutatavad metsamajandusvõtted.

Järgneb intervjuu Urmas Tartesega:

Millised arengud loodusest võivad lähemas tulevikus meie metsadele, nende liigilisele kooslusele ja ökosüsteemile ohtlikuks saada?

Kui räägime maakera ajaloos toimunud suuremate muutustega kaasnenud väljasuremistest ja uute liikide tekkimistest, siis need perioodid on kestnud miljoneid aastaid. Liigid jõuavad kas kohastuda või kaduvate liikide asemele tulevad uued liigid, kes muutunud oludes hakkama saavad.

Inimeste põhjustatud muutused algasid tuhandeid aastaid tagasi ja eriti paari viimase sajandi jooksul on toimunud kiiremini, kui evolutsioon nendega kohastuda suudaks. Seetõttu ähvardavadki meid lähitulevikus üksnes inimtegevuse mõjud. Inimtegevus päästis valla ka praegused kliimamuutused.”

Kuivõrd muudab Eesti metsade olukorda lageraietele orienteeritud metsade majandamine?

Viib elurikkuse ja seeläbi metsakoosluste stabiilsuse vähenemisele.

Mida viimase kümnendi jooksul tehtud otsused on juba pöördumatult muutnud?

Kui võtta ajaühikuks inimpõlv, siis näiteks paljusid laane- ja salumetsi, mis vastavalt metsanduse arengukavale nüüd kaitse alla võeti (osalt veel võetakse) me järgmise paari inimpõlve kestel oma loomuomases olekus näha ei saa. Kaitse alla tuli võtta ka hiljuti raiutud metsamaad ja nende kujunemine esinduslikuks metsakoosluseks lükkus ligikaudu paari sajandi võrra edasi. Kuid meie lapse-lapse-lapse-laste elukeskkonda hakkavad nad juba paremaks looma.

Kuidas mõjutavad viimase aja soojad talved, eriti tänavune, kuuse-kooreüraski levikut?

Maapinnas talvituvatele üraskite valmikutele hakkab temperatuur muutuma kriitiliseks alates –22 kraadiga, kuid lumistel talvedel seda nende talvitumispaikades ei juhtu. Puukoore alla jäänud vastsed suuremaid miinuskraade üle ei ela. Tšehhis tehtud uuringud näitasid, et kui temperatuur pikemalt miinustesse ei lange, siis talvituvad ja arenevad ka koore alla jäänud vastsed. Seega soe talv sobib üraskitele hästi.

Millest on tingitud suured üraskikahjustused Kesk-Euroopas?

Selle mõistmiseks tuleb vaadata kuuse ökoloogiat ja minna metsamajanduse ajaloos mõned sajandid tagasi. Kuuse looduslik levila piirdub boreaalsete metsadega. Tänaseid riigipiire arvestades kasvab ta lõuna poole minnes veel Põhja-Poolas. Veelgi lõuna pool on ta juba üksnes mägede puu. Tema pindmine juurestik ei paku väga head tuge, muudab kuuse tundlikuks põua ja tallamise suhtes. Eriti püdela pinnasega aladel võib tuul neid lihtsalt pikali lükata. Ta on kohastunud kasvama segametsas koos teiste puudega, mis pakuvad tuulevarju ja hoiavad üheskoos niiskusrežiimi. Kuusk hakkab kasvama teiste puude varjus ja võib kasvada sajandeid.

Lõuna pool Euroopas hakkas metsa, mitte ainult kuusemetsa, nappima juba keskajal. On loomulik, et metsas majandajad võtsid põllumeestelt üle tuhandeid aastaid tuttavat meetodit – istutada ja hooldusega luua eelistatud kasvutingimused sobivaks arvatud liikidele. Kuuskede istutamisega alustati Saksamaal juba 16. sajandil. See metsanduspraktika levis laialt, sest esmased tulemused olidki väga head. Eestisse jõudis kuuskede istutamine XIX sajandi teises pooles. Kuid vähe sellest, et kujundati monokultuurseid kuusikuid. Kuuski hakati istutama ka aladele, kus ta looduslikult varem ei kasvanud. Ka loodusliku levila piires istutati kuuski kasvukohtadesse, kus nad looduslikult hästi kasvada ei tahtnud. Istutusmaterjali varuti ja toodi igast Euroopa otsast. Ja nii jõudiski sajandite jooksul kuusikute majandamine olukorda, kus enamik kuuski kasvab tingimustes, milleks nad ei ole kohastunud. Ja sellised kuusikud on eriti tuule- ja põuatundlikud. Monokultuursed kuusikute laialdase levikuga anti ka kuuske söövatele putukatele ja seentele teada, et laud on kaetud. Üraskite masspaljunemised olid ainult aja küsimus.

Metsa elurikkust kuuse-kooreürask otseselt ei ohusta, küll aga on tema rüüsted pinnuks silmas metsaomanikele, kes oma metsadest raiutava puidu näol tulu saada soovivad.  Foto: Urmas Tartes

Üraski massiline levik metsas on siis justkui koroonaviirus inimeste seas – riskigrupis on nõrgenenud vastupanuvõimega isendid?

Üraskite masspaljunemiste teated leiame juba üle-eelmisest sajandist. Kuid eriti viimase poolesaja aasta jooksul on nende sagedus ja ulatus kordades kasvanud. Üraskite masspaljunemistel on läbi ajaloo kaks ühist nimetajat – tormimurd ja põud. Eriti halbadel juhtudel need tegurid võimendavad üksteist. Tormimurdudele on kaasa aidanud järjest rohkem levinud lageraiete praktika, sest raielangi servast pääseb tuul metsa hästi sisse. Aastaringsed metsatööd ja eriti raskema tehnikaga hooldamine vigastavad varasemast rohkem kuuskede juuri ja teevad neid omakorda nõrgemaks. Kliimamuutuste tagajärjel ekstreemsete ilmanähtuste sagedus ainult kasvab. Pikemalt kestev suvesoojus võimaldab üraskitel kasvatada Kesk-Euroopas varasema kahe põlvkonna asemel kolm põlvkonda aastas. Eestis on varasema ühe põlvkonna asemel tavapärane kahe põlvkonna üraskite üleskasvamine. Kirjeldatud tegurite kompleks ongi andnud tulemuseks järjest sagenenud ja arvukamad üraskite populatsioonilained. Ökoloogilises mõttes on üraskitega toimunu ootuspärane ja paratamatu.

Miks püütakse metsa uuendada ikka peamiselt kuusega?

Ökoloogiliselt öeldakse, et kuusk on metsa kliimakskoosluse ehk vana metsa liik. Kuusk on võimeline olema ka nn pioneerliigiks, kuid põldudel või niitudel kasvama hakanud kuuskede esimene põlv hääbub erinevatel põhjustel (sh kahjurite tõttu) ja kuusehiiglased kujunevad välja ikka segametsa all kasvama hakanud puudest.

Sirge tüvega kuuse puit on väga hinnatud. Temast tehti ja tehakse tarbeesemeid, ehitisi, mööblit. Pole paremat raamaturiiuli materjali, kui kuuselaud. Eriline koht on kuusel muusikariistades. Klaverite, kandlete, viiulite ja teiste keelpillide kõlalauad on tehtud kuusepuust. Stradivariuse viiulid on ilmselt üks kallima hinnaga müüdav kuusepuit maailmas. Kui üks looduses kasvav asi meie erinevaid vajadusi hästi rahuldab, siis on inimestel soov seda võimalikult palju kasutada.”

Kuipalju on tõde selles, et kaitsealad on üraskile n-ö kasvulava ja sealt võivad lahti pääseda hordid, mis asuvad majandusmetsi ründama?

Kui inimene saab teada talle midagi ebameeldivat, siis esimene reaktsioon on teadmise eitamine. Järgmisena proovitakse endale tõestada, et süüdi on teised. Lõpuks muidugi sunnib reaalsus olukorda tunnistama. See on inimlikult mõistetav reaktsiooniahel ja täiesti arusaadav, et metsamajandajate seast leiame hetkel inimesi, kes on üraskiprobleemi käsitlemises kohati veel süüdlaste otsimise etapis.

Loomulikult elavad üraskid ka kaitsealustes metsades. Arvestatav hulk kaitse alla võetud metsi on ka endised majandusmetsad oma kaasa tulnud probleemidega. Tšehhis, mis on üraskikahjude epitsenter Euroopas, tehti sellekohane uurimistöö, kus selgus, et üraskeid liigub majandusmetsadest kaitsealade metsadesse rohkem, kui kaitsealadelt majandusmetsadesse. Ka on näidatud, et mitmekesised (majandus)metsad on üraskite paljunemise suhtes tunduvalt vastupidavamad ja nad taastuvad ka tekkinud kahjustustest kiiremini. Kaitsealused metsad on koht, kus saavad oma arengutsükli läbida üraskite looduslikud ohjajad ja liikuda sealt edasi majandusmetsadesse. Euroopa kogemus näitab, et kaitsealade läheduses asuvad majandusmetsad taastuvad üraskite paljunemisest kiiremini. Kaitsealadel toimub ühtlasi üraskitele vastupidavamate puude selektsioon ja nende seemned levivad ka kaitsealadelt välja. Üraskite masspaljunemistele suudavad piiri panna ja neid edaspidi ohjata üksnes looduslikud tagasisidemehhanismid.

Kas üha soojenev ja niiskemaks muutuv kliima surub osade puuliikide, eelkõige kuuse, head kasvutingimused üha põhja poole?

Metsaraie ja eriti metsade raadamine on olnud ka ise kliimamuutuste tagantlükkaja. Teisalt tähendavad kliimamuutused ka seda, et liikide levik paratamatult muutub. Kui kliima jätkuvalt soojeneb, siis on enam kui tõenäoline, et lehtpuude enamusega metsade osakaal hakkab meil tõusma ja täna istutatud kuusikute kasvutingimused muutuvad järjest ebasoodsamaks.

Kas püsimetsanduse rakendamine võib põhjustada üraski või teiste puidukahjurite levikut?

Ma ei jääks kinni üksnes püsimetsanduse mõistesse. Püsimets ei suuda samuti pakkuda kõiki elupaiku, mida kaitsealade ja majandusmetsade mitmekesisus saab pakkuda. Ka raiejärgsel niidulaadsel kooslusel on oma roll elurikkuse hoidmises. Küsimus ongi majandamisviisides endas ja nende kasutamise intensiivsuses.

Juba ammuilma rajatud kultuur, kus ainuvalitsejaks kuusk ja mis tänaseks üraski poolt puretud.   Foto: Urmas Tartes

Kes või mis ohustab praegu kõige rohkem Eesti metsi?

Aeglane kohanemine toimuvate muutustega nii metsakasvatuses kui ka ühiskondlikus tarbimises. Kohati näeme illusiooni, et probleeme tekitanud samade majandusmeetodite veelgi intensiivsem rakendamine suudab metsanduses tekitatud probleemid lahendada. Näiteks räägitakse, et tänaste meetoditega teostatav lageraie on majanduslikult kõige efektiivsem meetod ja sellega peame arvestama. Kuid tekib loomulik küsimus, kas metsa kasvamine peab kohanema hetkel kasutatavate raiemeetoditega või peavad raiemeetodid kohastuma jätkusuutlike metsa kasvamise viisidega?

Kui hakkasid kasvama täna raiutavad majandusmetsad, siis nähti tänastest raiemeetoditest vaid und. Ma olen kindel, et insenerid suudavad pakkuda efektiivseid lahendusi ka jätkusuutlikult majandatud metsadesse. Teisalt elab ühiskond endiselt tarbimismeeleoludes, kus ei tootmises ega tarbimises osata piisavalt hinnata pikaealisi puidutooteid.

KES ON KES: Urmas Tartes

•Sündinud 19. septembril 1963 Tartus.

•Eesti bioloog, loodushuviline ja loodusfotograaf, kelle erilise huvi on pälvinud putukad.

•Lõpetas 1989. aastal Tartu Ülikooli bioloogia-zooloogia erialal cum laude.

•Magistrikraad 1993 Tartu Ülikoolis, filosoofiadoktori kraad 1995 Tartu Ülikoolis.

•Oma doktoritöös uuris ta putukate hingamisrütmi iseärasusi.

•Pärast ülikooli lõpetamist asus tööle Eesti Teaduste Akadeemia Zoloogia ja Botaanika instituuti.

•Aastatel 1996–2004 oli TA Zoloogia ja Botaanika instituudi direktor ja 2005–2010Eesti Maaülikoolis professor.

•Aastal 2001 pälvis presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

•Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni esimees.

•Eesti Looduseuurijate Seltsi ning Eesti Rooma Klubi liige.

•Urmas Tartes on abielus ja kahe lapse isa.

•Praegu tegutseb vabakutselise looduseuurijana.

Allikas: Äripäev

Ain Alvela, Metsamajandusuudised.ee kaasautor

Jaga lugu:
METSAMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad metsamajanduse uudised igal nädalal enda postkasti TASUTA!

Metsamajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmusmetsamajandusuudised.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Tilkson
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150