Autor: Metsamajandusuudised.ee • 2. november 2020

Lauri Kivil: Mets kui puutumatu ühisomand?

Eesti metsade eest kirglikult võideldes kaob sageli suure pildi tajumine. Vajalik on „välja zoomida“, et mõista tervikut nii Eesti majanduse kui globaalse kliimamuutuse kontekstis. Puidu oskuslik kasutamine on meie majanduse lahutamatu osa ning küsimus ei ole mitte kas, vaid kuidas.

Eesti Puitmajaliidu tegevjuht Lauri Kivil.
Autor: Meelika Sander-Sõrmus

Ostsime kuus aastat tagasi oma perele kodu Saue linna. Meie esimese lapse sündimisel istutasime aeda pisikese männi. Miks just männi, seda ei tea isegi. Vast sellepärast, et mänd on oma olemuselt lihtsalt nii minu või n-ö meie Eesti puu. Kui tütar sai kolmeseks, olid nii männil kui temal jalad kenasti all.

Laseme lapsel reeglina ise avastada, eksida ja õppida. Oma aed, seal kasvavad puud ja põõsad oma viljade, lehtede, seal leiduvate putukatega jne pakuvad selleks suurepärast võimalust. Ka nende kärpimine ja pügamine on lapse motoorikat arendav tegevus. Seega oleme lasknud tal omasoodu toimetada ja pole „nuditud“ põõsastest ja hekist suuremat välja teinud. Kuid kuni hetkeni, mil käärid olid maha lõikamas tema enda sünniga seotud männi latva. Männi kõik oksad olid langenud, kuid õnnelikul kombl jäi puule alles latv. Viimase aastaga on mänd jõudsalt pikkust visanud ning türtre käärid ladvani enam ei ulatu. See lugu meenub sageli, kui tõuseb järjekordne arutelu metsa tervise ja üldise puidukasutuse teemal – kes, kui palju ja mis tegevusi üldse Eesti metsas võib teha?

Eia jõulud Tondikakul - mets kui tunnetuslik ühisomand?

Mulle üldse ei meeldiks, kui minu aias toimetaksid hekikääridega ringi naabri või külaliste lapsed. No üldse ei meeldiks! Sest need on ju minu istutatud või minu enda palga eest ostetud kinnisvaraga kaasa tulnud puud ja põõsad. Paradoks – kui oma laps toimetab, on vajalik ja õige, kui keegi teine, siis lõikab nagu saega hinge. Oma krundi, korteri, maja või põllumaaga on meil omandisuhted paigas. Me teame, kes on omanik ja mida seal võõras võib ja mida ei või. Kindlasti ei saa seda aga öelda metsa kohta. Eesti mets, hoolimata selle omandisuhtest, on justkui mingi ühisomand, kus võõral on õigused ja omanikul kohustused. Selle kõrval eksiteerib aga veel üks huvitav mõiste – „minu kodumets“.

Kui vaatasime tütrega filmi „Eia jõulud Tondikakul“, siis oma looduse kajastamise ilus tuli tõenäoliselt meile mõlemale klomp kurku. Suurepärased näitlejad, lapsi köitev lugu, loodus oma võrratus ilus ning joodikust naabrimees, kes viinaraha hädas oma metsa ärikas Raivole maha müüb. Karakterid on paigas – vaatajale ei jää kahtlust, kes on hea ja kes halb. Õiged ja valed, inglid ja deemonid. Suurepärane õppematerjal kõikidele mainekujundajatele, kuidas läbi kauni meediumi luua müüt heast ja halvast. Enamikule vaatajatest jääb põhiteadmisena meelde see, et metsa raiumine on kuritegu. Vähesed mõtlevad sealt kaugemale – kust tuleb baleriinist pereema palgafond? Kas maapiirkondades on töökohti? Kas kohalik omavalitsus suudab tagada elamiseks sobiva taristu ja kust tulevad selleks vahendid? Miks ei ole joodikust naabrimehe allakäik peategelastele ja kogukonnale probleem ja ohusignaal enne, kui see puudutab juba otseselt neid – antud kontekstis müüdud naaberkrundi ja seal algava raie kaudu.

Eesti ühiskonnas on sügavalt juurdumas probleem, kus metsas toimuva üle on õigus otsustada justkui kõigil. Et see oleks ka juriidiliselt õigustatud, siis ärka ja tegutse - räägi oma naabrimehega ja tehke kokkulepped ja müügitehingud pigem varem. Mitte siis, kui juba hilja, nagu juhtus Tondikakul. Mets võib olla küll sinu „kodumets“, kuid see ei kuulu ametlikult sulle ja seadusest tulenevad õigused ja kohustused seal tegutseda on siiski vaid metsa ametlikul omanikul.

Tugitooli-looduskaitse

Eesti metsal „ladva maha lõikamine“ ei ole võimalik. Meie metsade kadumise välistab juba Eesti metsade omandikuuluvus. Nii riigil, füüsilisest- kui ka juriidilisest isikust metsaomanikel on erinevad võimekused ja eesmärgid. Just „mitmes korvis olevad munad“ ning seadusega reguleeritud metsade kasutusotstarve tagab Eesti metsade jätkusuutlikkuse läbi aegade. Seega võitlus iga üksiku puu või langi eest ei ole vajalik ja ületab sageli mõistlikkuse piiri.

Paljud põhimõttelised looduskaitsjad ei satu metsa just väga sageli. Olen viimastel aastatel mitmel korral osalenud n-ö otsematkal, kus läbitakse teekond punktist A punkti B sirgjooneliselt. Soovitan kõigile metsa tõelisest olukorrast huvitatud kodanikel riigimetsa loodusradadel jalutamise asemel just seda formaati. Sellisel matkal avaneb pilt meie metsade reaalsest olukorrast, kus üks hooldamata ja läbimatu võsastunud ala vaheldub sageli teise sarnasega ning teele sattuvad RMK paljukirutud ühepuuliigilised metsad mõjuvad kui vabanemine. Kogetu põhjal võib enamus peale sellist rännakut väita, et metsamaad selle erinevates arenguetappides on meil palju. Ning arenguetappide taga peame suutma näha ka tuleviku positiivset perspektiivi, kus looduse loogika alusel on mets taastuv ressurss, mis võtab lõpuks enda alla nii põllumaa, raielangi kui ka maapiirkonna mahajäetud hooned, kus elu ühel või teisel põhjusel on lõppenud.

Iga puu asemele uus puu

Kui järgime põhimõtet, kus iga raiutud ala uuendatakse, oleme jätkusuutlikud. Näiteid ja häid praktikaid on Eestist tuua küll ning sellesse panustavad ka puitmajade tootjad, kus istutustalgutel antakse loodusele tagasi kasutatud ressurss. Tegevus, mis pole ühegi fossiilse kütuse kasutamisel võimalik!

Ka RMK järgib põhimõtet, et kõik raiutud alad uuendatakse. Enam kui 70 protsendile raiutud lankidele istutatakse uued puud, ülejäänud on lehtpuudele sobilikud kasvukohad, mis uuenevad looduslikult ise.

Kui rajasime Eesti puitmajatootjate kompetentsikeskust ja 21. sajandi puitmaja näidishoonet Eesti Vabaõhumuuseumisse, oli krundi ettevalmistusel vajalik raiuda 51 eri vanuses ja liigist puud. Nii väikseid kui suuri. Kohustusliku asendusistutuse tulemusel kasvab nüüd Eesti Vabaõhumuuseumis endise 51 puu asemel 840 uut kuuse- ja männiistikut. Ehk olenevalt piirkonnast, metsa kuuluvusest ja omanikust võib asendusistutus olla kümneid kordi suurem.

Miks kasutada ehituses just puitu?

Kui linnas on igal üksikul puul väärtusliku elukeskkonna loojana suur roll läbi tunnetuslike emotsioonide, siis riigi tasandil tuleb metsa kasutamisel teadvustada, kuidas mets ja sellega seonduv majandustegevuse panustab riigi rahaliste vahendite tekkesse ning keskkonnahoidu.

Kui Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid avas sel suvel X Käsitöö palkmajaehitajate kutsevõistlust, tekitas see metsakaitsjates taas arutelu, et kas puidu kasutamine ehituses on ikkagi mõistlik, kas me sellega hävitame omad metsad ja kas see üldse kuidagi panustab meie majandusse? Mõned oluliseimad faktid, mis aitavad sellele vastata:

• Eesti puitmajasektor kuulub pea täielikult kohalikule kapitalile, mis tähendab maksutulu laekumist Eesti riigieelarvesse;

• Sektori toodangust 90% turustatakse eksportturgudel, mis toob riiki reaalset lisandväärtust ning maksutulu;

• Eesti puitmajatehased annavad otseselt tööd ligi 3000 inimesele;

• Olles puitmajade inseneeria, arhitektuuri ning materjalide hooneks komplekteerimise äri, luuakse lisaks puidusektori tarneahelatele veel arvukalt töökohti ning lisandväärtust kõikjale ehituse ja metsandusega seotud tööstusharudesse;

• Läbi CO2 sidumise puitkonstruktsioonidesse ja taastumatute ressursside – betoon ja teras – hoones asendamisel puiduga on võimalik vähendada väga suures mahus kasvuhoonegaaside teket;

• Tehase tingimustel toodetud puitmaja on kõige vähem saastavam hoonete ehitamise tehnoloogia.

Toome metsa linna

Ajalooliselt on Eesti puitehituse maa. Ka sel sügisel käivituva nõukogude-aegsete betoonist korterelamute renoveerimise meetme eesmärk on välja töötada efektiivsemad ning säätlikumad lahendused. Puitmajatootjatel on selles peamine roll, kuna renoveerimisel kasutatakse tehases eeltoodetud puitkonstruktsioonil fassaadielemente. See on ehituse innovatsioon, kus eri sajandite tehaselise tootmise loogika kohtub, kuid erinevate materjalide käsitluses. Mõiste „toome puidu linna“ on uute hoonete ehitamisel olnud loogiline, kuid rakendub nüüd täiesti uuele tasemele ka läbi vanade betoonist hoonete renoveerimise.

Aasta tehasemaja 2020 - Tehase tingimustel toodetud puitmaja on kõige vähem saastavam hoonete ehitamise tehnoloogia. Fotod: Eesti Puitmajaliit.

Müüdid ja pooltõed metsanduse teemal on keerulised, kuid mõned asjad on ilmselged – Eesti inimene on metsaga väga tihedalt kokku kasvanud. Kuniks meil ei ole ainult tarkadest töökohtadest koosnevat majandust, on metsa- ja puidutööstus Eesti riigi ja selle majanduse üks alussammas. Ühine suund peab olema võimalikult kõrge lisandväärtusega ning väikse keskkonna jalajäljega puittoodete valmistamine, milleks üks sobivaim tegevus on puitmajade ehitamine ja tootmine.

Just neid väärtusi – loodus ja keskkond peab olema ühiselt hoitud ja ühiskonnale säästvalt majandatud ehk „latva ei lõika“. Sinu oma saab olla see, mille sa oled välja teeninud ehk „kodumets“ ei ole alati sinu õigusjärgne mängumaa. Ehituses puidu suurem kasutamine aitab väga lihtsalt saavutada olulisi globaalseid kliimaeesmärke, seda proovin ma õpetada ka oma lastele.

Lauri Kivil, Eesti Puitmajaliidu tegevjuht

Jaga lugu
Metsamajandusuudised.ee toetajad:
Toomas KeltMetsamajandusuudised.ee toimetajaTel: 50 72 816
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150