Autor: Toomas Kelt • 1. november 2021

Kliimateadlane: kui me praegu midagi ei tee, on varsti juba hilja

Eestist pärit Cambridge ülikooli kliimateadlane Annela Anger-Kraavi on kindel, et kliimamuutustega tuleb võidelda. Samuti on ta kindel, et aega tegutsemiseks jääb iga päevaga üha vähemaks.

Annela Anger-Kraavi.
Autor: IISD/ENB foto | Mike Muzurakis

Alates 2020 juulist juhib Annela Anger-Kraavi Euroopa Liidu kliimamuutuste vähendamise meetmete mõjudega seotud läbirääkimisi ÜRO Kliimamuutuste Raamkonventsiooni (UNFCCC) juures.

„Minu teemadeks on õiglane üleminek ja kliimapoliitika mõjud riikidele, inimestele ning majandusele,“ selgitab Annela oma tegevust. Lisaks tegeleb ta teaduse teemadega mis onkliimakonventsiooni arutelude kavas. Kõik soovitused ja otsused, mida konventsioon teeb, peavad muidugi põhinema parimatel teadussaavutustel, sest „pole ju mõtet üritada kliimamuutuste vähendamist ja nende mõju leevendamist arutada, kui me ei tea, mis on nende aluseks ja kuidas mõjub see, mida me teeme.“

Kas me saame kliimamuutuste mõju vähendada?

Praeguseks on inimese põhjustatud soojenemine maailmas 1,1 kraadi, see tähendab muidugi keskmist soojenemist ehk maailma kliimasüsteem on keskmiselt niipalju soojem. Paljudes kohtades üle maailma ei tähenda selline soojenemine iseenesest midagi, seda vaevalt tuntakse. Aga see muudab kogu süsteemi käitumist. On rohkem torme, rohkem sademeid, teatud piirkondades rohkem põudu ja rohkem on ka selliseid kombineeritud ekstreemseid ilmastikunähtusi, nagu näiteks tuuline ilm koos põuaga, mida kutsutakse tuleilmaks. See soodustab tulekahjude tekkimist ja levikut, nagu me oleme näinud Austraalias ja ka Siberis. Need mõjud on tuntavad.

Sellist kraadi võrra soojenemist võib võrrelda ka inimorganismiga –meie normaalne kehatemperatuur on 36,6 kraadi, siis kraadine tõus on juba probleem, kehatemperatuur 37,6 ei ole normaalne, meie enesetunne ei ole hea. Tekib kohe tunne, et organism on paigast ära. Samamoodi on kliimasüsteemiga, ka seal on see üks kraad tasakaalu paigast lükanud.

Aga mida siis teha, et asi lõplikult käest ei läheks?

Tegutsemine on väga vajalik, kuna peamine kliimamuutuste süüdlane, süsinikdioksiid, on paljuski inimeste tekitatud. Näiteks põlevkivi põletades. Ja nii aitab ka see, kui me ei kasuta ilmaasjata elektrit, ei lase tulel niisama põleda. Ja ei tasu arvata, et üks inimene kuidagi ei mõju. Mõjub ikka, süsinikdioksiid ja ka teised kasvuhoonegaasid jaotuvad ühtlaselt üle terve maakera ja võivad atmosfääri jääda kuni tuhandeteks aastateks. Teistpidi tähendab see ka seda, et kui näiteks Eesti lõpetab oma kasvuhoonegaaside emissiooni täielikult ära ja teised riigid seda ei tee, siis me ikka kannatame kliimasoojenemise all. Tegu on globaalse probleemiga ja reageerima peavad kõik – kõik riigid, kõik tööstused, kõik ettevõtted, igaüks meist. Ja mida meie saame teha, on see, et igaüks meist peaks mõtlema, et kustkohast meie tegevuses need emissioonid tekivad. Kõige lihtsam asi ongi see lambi põlema panek. Ja siin aitab see, et paneme selle lambi ka kustu, kui ruumist lahkume.

Teine suur asi on seotud toiduga. Veerand kuni kolmandik maailmas toodetud toidust läheb tootmise käigus kaotsi või visatakse lihtsalt minema, raisatakse. Sellega on aga seotud üheksa kuni kümme protsenti maailma kasvuhoonegaaside emissioonist, mis kõik panustavad kliimamuutustesse. Nii et tasub vaadata, et me ei raiskaks toitu. Kui ka midagi üle jääb, siis selle võiks panna sügavkülma ja hiljem ära kasutada.

Kas ka ettevõtete puhul aitavad sellised lihtsad tegevused?

Ettevõtetel võib see olla ka raskem, aga kindlasti saavad kõik üle vaadata näiteks oma reisimisharjumused, samuti elektrikasutuse ning tootmisprotsessidega seotud kasvuhonegaaside emissionid. Viimane sõltub muidugi ka ettevõtte tegevusest, osadel on lihtsam oma elektrikasutust ja emissioone vähendada kui teistel.

Lisaks on nüüd välja käidud ka Euroopa Liidu lubadus vähendada aastaks 2030 süsinikuheidet 55 protsenti! Juba üheks aasta pärast! See on väga suur lubadus, mille teostamiseks on Euroopa Komisjoni poolt koostatud tegevuspakett Fit for 55. See on siis konkreetne plaan, kuidas eesmärgini jõuda ja milliseid seadusi tuleb sinna jõudmiseks muuta. Plaanitavad muudatused on aga väga tõsised. Praegu käivad veel arutelud vajalike 6igusaktide ja liikmesriikide vaheliste kohustuste jagamise ule, aga kui muutusi hakatakse ellu viima, hakkavad need väga oluliselt mõjutama kõiki meie ettevõtteid, kõiki eluvaldkondi.

Eestiski võime me praegu tunda elektrihinna tõusu, selle põhjusi on küll mitmeid, kuid üks osa on ka süsinikukaubandusel ehk sellel, et elektrifirmad peavad siis, kui nad kasutavad fossiilseid kütuseid, ostma nii-öelda süsinikdioksiidi emiteerimise loa. Praegu on selle hind kuskil 60 eurot tonn, mis on juba väga kõrge. See muidugi ei ole ainuke põhjus, neid on mitmeid, kuid üks küll. Ja samuti võime näha puidupõhise kütte hinnatõusu, sest inimesed üritavad elektrilt minna üle puuküttele. Nii et võib-olla on lähitulevikus õnnelik see inimene, kel on oma mets, kust saab küttepuitu. Mets on ikka vaese mehe kasukas olnud.

Samal ajal seob mets ka süsinikku.

Seda kindlasti, nii ongi metsale üldse väga suur lootus pandud selles emissioonide vähendamise plaanis. Esimest korda on Euroopa Liit seadnud netoeesmärgi süsinikuemissiooni vähendamiseks ja selle plaani osa on ka metsastrateegia. Lisaks vaadatakse üle ka metsanduse ja maakasutuse emissioonid, samuti taastuvkütuse direktiiv. Ka siin peaks Eesti olema tähelepanelik ja vaatama, et oma õigusi kaitstaks.

Kui nüüd mõelda kogu sellele rohepöördele, siis mets on kahtlemata oluline süsiniku siduja. Mets kasutab ju kasvamiseks süsinikdioksiidi ja eritab samal ajal hapnikku, see on normaalne kasvuprotsess. Aga metsa poole vaatavad ka paljud teised, sest lootus on, et me asendame puiduga plastiku. Näiteks püütakse puidupõhistest materjalidest toota ühekordseid topse-taldrikuid. Seega huvisid metsa ümber on väga palju. Üks oht on aga see, et metsale loodetakse liiga palju, loodetakse, et mets seob kogu süsiniku ära ja meie ise ei pea midagi tegema. See on aga asjatu lootus, samuti unustatakse selle juures ära, et mets on elus ökosüsteem, mitte lihtsalt puude kogum ja kannatab samuti kliimamuutuste m6jude all.

Samal ajal mõjutavad kliimamuutused ka metsa.

Jah, mets on ka ise väga tundlik kliimamuutustele ja nende mõjudele. Näiteks levivad laiemalt erinevad haigused ja kahjurid. Eestiski on kuulda, et kooreüraskeid on rohkem ja nad on kahjustanud päris suuri alasid. Samamoodi on suvel tihedamini põuda, mis omakorda pärsib metsa kasvu ja tõstab tulekahjude ohtu. Ja oht on ka see, et meil on paljud puistud suuresti üheliigilised, näiteks on istutatud ainult mände, ja ühevanuselised ning kui see mets korraga vanaks saab, on ta palju tundlikum tormidele kui liigirikas mets. Ning raieküpset ja valmivat metsa on Eestis arvestuslikult pea pool. Nii et loota, et jätame aga süsiniku sidumise eesmargil puud kasvama ja ise mitte midagi ei tee, siis see ei tööta. Samas on selline lootus päris paljudel firmadel, et nad saavad metsaomanike käest osta süsinikukvoote ja ise võivad samamoodi edasi tegutseda.

Selline lähenemine lükkab kasutusest välja kvaliteetse puidu, millest saaks teha mööblit või puitmaju, mis samuti talletavad süsiniku pikkadeks aastateks endasse. Puidust maju ehitades saame asendada ka betooni ja tsementi, mille tootmise käigus eraldub palju süsinikdioksiidi, enamasti töötlemiseks vajamineva energia saamiseks kasutatud fossiilsetest kütustest. Ja seega jäävad puitmaterjali kasutamisel need kütused suuresti maa alla ja ei lisa süsinikuringlusesse oma osa. Nii et puidu kasutamisel on kahekordne efekt – otsene süsiniku sidumine ja asendusefekt.

Nii et metsa ei tohiks jätta majandamata?

Metsa majandamine on oluline, seda kinnitavad ka Euroopa kliimapoliitika aluspõhimõtted. Samuti peab metsa majandamine olema jätkusuutlik. Selle all mõeldakse, et säilivad kõik metsa funktsioonid nii praegu kui ka tulevikus, neid on kolm. Esiteks majanduslik, see tähendab siis puidu kasutamist. Teine on sotsiaalne, see on marjul-seenel käimine, metsas liikumine, puhkamine ja muud taolised tegevused. Ja kolmas on elurikkus – nende vahel peab olema siis tasakaal.

Meeles peab pidama ka seda, et suurem osa meie metsadest on inimese kasvatatud ja paljude tekkimisel on inimesel olnud mingi roll, nii et ilmselt ei tuleks kõne allagi jutt metsade majandamise täielikust lõpetamisest. Küll aga peab see majandamine olema tark, sest targalt majandades aitame me ka metsadel tulla toime eelseisvate muutustega. Ja selleks ongi väga oluline tasakaal erinevate funktsioonide vahel. Küll aga tuleb tasakaalu saavutamiseks leida kompromiss, mis tähendab, et kõik erinevate huvidega osapooled peavad veidi millestki loobuma. Vaid nii saavutame parima tulemuse.

Kas selle tasakaalu leidmine võiks olla võimalik?

Eks see sõltu poolte tahtest. Eestis ju arutatakse metsa majandamise piiride üle. Mida kiiremini erinevad osapooled kokku lepivad, seda kiiremini tasakaal leitakse. Samas peavad kõik osapooled ilmselt millestki loobuma. Suure tõenäosusega on liike, kes meie metsadest kaovadsellepärast, et kliima muutub ja mitte metsa majandamise pärast. Peale tuleb parasvöötmeline kliima ja kõigile liikidele see enam ei sobi.

Samuti peame hoolega hakkama mõtlema, millist metsa me peame kasvatama – üheliigilised metsad tulevikus ilmselt vastu ei pea. Kõik see on kokkuleppimise küsimus ja väga hea oleks, kui need kokkulepped sõlmitaks õige pea. Et kõik paneksid seljad kokku ja aitaksid kliimamuutustega võidelda ning metsadel nendega toime tulla.

Aega selleks palju ei ole.

Aega tõesti palju ei ole. Ühelt poolt on tulevik väga hirmutav, kui me midagi ei tee, siis aastaks 2050 võivad meid ees oodata juba ekstreemsemad muutused. Teisalt on väga vähe aega ka Euroopa kliimaleppe valguses – ka see nõuab kiiret tegutsemist ning riiklikku kokkulepet, mida tuleks teha hasti ja labimõeldult ning omale võetud kohustuste võimalike tagajärgedega arvestades..

Jaga lugu
Metsamajandusuudised.ee toetajad:
Toomas KeltMetsamajandusuudised.ee toimetajaTel: 50 72 816
Erkki VilippReklaamimüügi projektijuhtTel: 51 77 736